Tõsise digifotograafia peavoolu sümboliseeriv kaamera näeb nüüd üha enam välja nagu eilne tööriist.

Ühe objektiiviga reflekskaamera on olnud „tõsise“ fotograafia ikooniline alustala alates 1960. aastatest ning selle digiversioon DSLR ehk peegelkaamera on seda rolli täitnud 21. sajandil. Kuid 50-aastane jooks tipus näib olevat lõppemas, kuna peegelkaamerad ja pentaprismad on peeglita kaamerate poolt kõrvale lükatud. Mis nüüd saab?

„Peegliteta kaamera ehk hübriidkaamera peidab endas palju rohkem arvutiaju“.

Rene Mitt

„Kuna pildistamise kestel kogu valgusteave läheb pidevalt pildiandurile, siis sellest tulevalt üks suur asi, mida saate kasutada, on palju parem autofookus.“ Peegelkaamerad saadavad objektiivi pildi tavaliselt sensorile alles siis, kui vajutate päästikule, lühendades sellega aega, mil andur peab pildiga kohanema ja selle jäädvustama. See on filmikaamera disaini tuletis, et peeglita kaamerad võivad näiliselt ringi tiirutada. 

See näib tülikana, kuid peegelkaamerast on vaatamata selle maksumusele, kaalule ja keerukusele saanud parim kaamera nende jaoks, kes soovivad parimaid fotosid. Nüüd on saabunud peeglita kaamera, et peegelkaamera troonilt kukutada, pakkudes rohkem telefonilaadseid funktsioone ja vähem mahtu.

Sony lõpetas hiljuti peegelkaamerate tootmise peeglita kaamerate kasuks, kuid peegelkaamera hiiglased Canon ja Nikon on nüüdseks väga tublilt sisenenud peeglita kaamerate maailma. Samal ajal kui nende vanad peegelkaamerad teenivad edasi on peeglita kaamerad, nagu Canon R5 ja R6 või Nikon Z -seeria leidnud väga head vastukaja fotograafide hulgas.

Peeglita kaamerad on tavaliselt kompaktsemad kui kuulsusrikkad peegelkaamerad, kuid vajavad sageli uusi objektiive või adapterit, kui soovite oma DSLR-objektiive hoida ja võita mõnevõrra suuruse ja kaalu pealt.

Sony viimaste DSLR-kaamerate tootmine lõpetati vaikselt mais. Ettevõte on täielikult üle läinud kaameratele, mis kõrvaldavad peegli DSLR-disaini keskelt, nagu on näha ülaltoodud lõike keskel. Kindel on see, et Jaapani kaamera- ja pilditoodete ühenduse andmetel ei ole vahetatavate objektiividega kaamerate turg veel kadunud, mis hõlmab nii DSLRe kui ka peeglita kaameraid. Täname suure osa nende edusammude eest videot, kuna DSLRid ja peeglita kaamerad on parim valik viimaste põlvkondade videotootjate jaoks. Sellegipoolest on DSLRi populaarsus hakanud vaibuma ja Shanklandi ennustuse kohaselt kestab see protses pikalt, kuna tehnoloogia pakub endiselt veenvat kombinatsiooni pildikvaliteedist, objektiivi valikust ja suure paigaldatud aluse inertsist, mille tõttu on seadmesse
investeeritud palju raha.

„Kindlasti ei pea tea aga poodi jooksma ja riiulilt viimast peegelkaamerat haarama,“ ütleb Shankland. „Canon ja Nikon liiguvad selle ülemineku käigus järk-järgult.“

Kui kaamerate tulevik on hübriidkaamera, siis fotograafia tulevik on nutitelefon

Peeglita kaamerad ehk hübriidkaamerad pole võitnud mitte ainult lahingut, vaid ka sõja. Eelmine, 2020. aasta oli maamärk, sest hübriidkaameraid tarniti rohkem kui peegelkaameraid. See on tootjate peamine disainivalik ja seega kaamera tulevik. Fotograafia tulevik seostub aga kahtlemata nutitelefoniga.

Kui vaadata tagasi viimasele kümnele aastale, tundub ilmselt kujuteldamatu, et hübriidkaamerat ei peetud esmakordsel ilmumisel kaameradisaini tulevikuks. Siiski hoidsid CaNikoni kindlad huvid koos sissetulekutega elus DSLRi unistust, mis võimaldas teistel tootjatel mõnevõrra näha, mis turgu huvitab. Nipet-näpet tegid nad pärast seda, kui Olympus ja Panasonic tõid välja Micro Four Thirdsi ning Sony, Nikon, Pentax, Canon, Fuji ja Leica tutvustasid uusi süsteeme. Seda tuleb vaadelda üleilmsete kaamerasaadetiste kontekstis, mille tipphetk oli 2010. aastal 121 miljonit ühikut (1643 miljonit jeeni). Hästi, sellest umbes 109 miljonit olid integreeritud kaamerad – suur kogus, madal väärtus –, kuid see andis märkimisväärset tulu ja kasumit tootjatele, kes rahastasid osaliselt süsteemi arendamist. Kuid pärast sissetulekute tipphetke hakkasid need ka kiiresti langema, 2020. aasta tähistas uut madalpunkti – 9 miljonit ühikut (420 miljonit jeeni).

Järgmisel, 2011. aastal, ilmusid hübriidkaamerad esmakordselt ka CIPA andmetesse (allpool), mis näitasid 4 miljoni ühiku tarnimist, mis tähendab, et tarbijad kasutasid seda kiiresti ära ja keskendusid peamiselt Panasonicule, Olympusele ja Sonyle. Kuigi DSLR-saadetised on lakanud, on hübriidkaamerate osa jäänud langeval turul tasaseks, mis tähendab, et need on moodustanud üha suurema osa. 2020. aasta oli märgiline aasta selle poolest, et hübriidkaameraid tarniti rohkem kui peegelkaameraid – vastavalt 33% ja 27% kõikidest saadetistest.

See on iseenesest piisavalt oluline, kuid muljetavaldavamad on siiski rahavood. 2018. aastaks hakkasid hübriidkaamera saadetised peegelkaamerate omadele järele jõudma ja ületasid need 2019. aastal. Aastaks 2020 moodustasid need 54% kõigist kaamerasaadetistest, võrreldes peegelkaamerate 25%-ga. Loomulikult olid selleks hetkeks nii Canon kui ka Nikon välja andnud oma hübriidsüsteemid ja sisuliselt peatasid peegelkaamerate edasise arendamise, vähendades samal ajal tootmist. Kuigi on tõsi, et tarbijad tahtsid osta peeglita süsteeme, peatasid tootjad ka nende tootmise sellises mahus.

Kas tootjad lõpetavad peegelkaamerate tootmise?

Muidugi mitte. Nii kaua, kuni on olemas minimaalne elujõuline klientide arv, täidab keegi selle lünga. Ilmselt on see praegu Pentax. Mitte ainult seda, jätkuvalt on palju aktiivseid peegelkaameratega pildistajaid, kes soovivad osta objektiive ja tarvikuid. Ei saa päris nii öelda, et hübriidkaamera võitis otsustava lahingu ühes mängus, vaid ta lõikas pigem peegelkaamera pealtnäha läbitungimatu välispinna aeglaselt läbi. Suurim amps tuli Sony a7-ga 2013. aastal, mis näitas, et peegliteta täiskaadermudel on elujõuline; tegelikult isegi mitte üks mudel, vaid kolm. Lahing võideti hiljemalt 2016. aastaks, kui Canon ja Nikon hakkasid oma süsteeme arendama. Kas kaamerad olid väiksemad ja kergemad? Või tõid need kiibile keskendumise olulised täiustused olulisi eeliseid? Või võimaldasid lühemad äärikukaugused erinevaid huvitavaid objektiivikujundusi ja olemasolevate objektiivide kohandamist? Või äkki kõrged välgunäitajad? Või juhtus see lihtsalt sellepärast, et see oli uus süsteem. Igal juhul on nad nüüd juhtimas ja peegelkaamerad on muutunud nišitooteks. Hübriidkaamera on kaameradisaini tulevik.

Elagu nutitelefon

Hübriidkaamerad on aga vaid pool fotograafia võrrandist. See CIPA kaamerate saadetiste dramaatiline langus 121 miljonilt 2010. aastal ei tähenda, et kaameraid tarnitakse vähem. Kaugel sellest, sest 2019. aastal tarniti umbes 1500 miljonit nutitelefoni, sõltuvalt sellest, kelle andmeid te usute. Kõigil neist oli sees kaamera. Võib-olla on iseenesestmõistetav, et nutitelefon on kaameratööstuse peaaegu tapnud, kuid kaamera 7,5 miljardi inimese või umbes 96% maailma elanikkonna kätte andmise ulatus ja kolossaalsus on hämmastav. Oleme tõesti jõudnud sinna, kus pildistavad peaaegu kõik; pole ime, et Google lõpetas piiramatu tasuta fotode salvestamise!

Nüüd teevad nutitelefonid ilmselgelt palju enamat kui pildistavad, kuid see jääb iga telefoni disaini oluliseks osaks, sest alates algsest iPhone’ist on toimunud pidev võidurelvastumine, mis ei näita vaibumise märke. Apple‘ist rääkides, nende turuosa oli 2019. aastal 14,5%, jäädes maha Huaweist (17,6%) ja Samsungist (21,8%). Kas see kõlab tuttavalt? Jah, kolm ettevõtet kontrollivad umbes 54% nutitelefonide turust, nii et see, mida nad oma kaameratega teevad, on kriitiline mitte ainult teistele nutitelefonide tootjatele, vaid ka kaamerate tootjatele. Tegelikult, kuigi näeme nutitelefonide ja kaamerate tootjate vahelistes partnerlustes mõningaid sekkumisi, on üllatav, et see pole laiemalt levinud ja partnerlused ei tööta tõesti mõlemas suunas. Hasselblad tegi hiljuti koostööd OnePlusiga, kuid oleme näinud Leicat ja Huaweit, Zeissi Sonyga (ja mitmeid teisi) ja võibolla ka Samsungi koos Olympusega.

Huvitav on see, et arengud, mida me praegu näeme, peegeldavad mõnes mõttes Kodak Brownie kasutuselevõttu 1900. aastal. Kuni selle ajani oli tehnoloogiline areng olnud kiire, kuid keskendus suuresti suureformaadilise kaamera järkjärgulisele täiustamisele. Fotograafia oli kallis ettevõtmine ja Brownie demokratiseeris selle sedavõrd, et kuigi selle hind ei olnud tühine, võis igaüks seda endale lubada (väljalaskmisel oli see 1 dollar, mis võrdub täna 31 dollariga). Näiteks oli see suunatud sõduritele ja isegi lastele. Brownie kasvas välja rullfilmide väljatöötamisest ja arusaamast, et kõik fotode tegemiseks võib (papp)kasti panna ja seejärel tootjale uuesti töötlemiseks saata. See tõi seejärel kaasa kahjumi kaamera müügist, kuid kasumi filmidest ja töötlemisest. Seejärel töötati välja kaks fotograafia suunda, mis põhinevad suureformaadilistel kaameratel ja soodsatel filmikaameratel. Mõnes mõttes ühendati need suunad vähemalt osaliselt uuesti, kui 1924. aastal tuli välja Leica 1 ja 35 mm rullkilega tehti koostööd tehnoloogiliselt uuendusliku arendusega.K as nutitelefoniga näeme sama? Siin on mängus kaks asjaolu: esiteks vajadus silmapaistvate piltide järele, mis näevad sotsiaalmeedias suurepärased välja, ja teiseks ranged disaininõuded. Viimane hõlmab soodsaid väikeseid seadmeid, millel on fikseeritud läätsed. Nutitelefonide tootjad on teadlikud, et paremate piltide saamiseks saavad nad teatud määral leida väljapääsu probleemist, mille eest vastutas Google. Neid piirab aga paratamatult nende käsutuses olev riistvara. Kaameratootjate kaasamine on seega mõistlik otsus.

Erinevad disainikriteeriumid on viinud kaamera arendamisel erineva fookuseni, mis on vaieldamatult praegune fotograafia suund. Nutitelefonide tootjad lisavad oma tarkvara juurutamise kõrval uusi ja loomingulisi riistvarakujundusi. Mida me ei näe, on kaamerate tootjad, kes töötaksid välja uuenduslikke eraldiseisvaid kaameraid. Arvutifotograafia on nutitelefonides fotograafia põhiaspektiks olnud juba kümme aastat, kuid oleme näinud kaameratootjate piiratud rakendusi ja kindlasti mitte midagi sellist, mis konkureeriks Apple‘i või Google‘i sarnastega. See on nüüd muutumas haigutavaks lõheks, mis võib muuta kaameratootjad ebaolulisteks või isegi lubada uuel tootjal turule siseneda.

Vajame tippklassi fotograafia tellimiseks alati tippklassi kaameraid, kuid lõhe nutitelefoni ja kaamera vahel on märgatavalt kahanenud niikaugele, et see on eristamatu paljude rakenduste jaoks, mida Ben Von Wong Huawei P8 jaoks tellis.

Virtuaalreaalsus muudab meediat

Nüüd on aga ühe enam ja enam kasutusele hakatud võtma 360-kraadi kaameraid ja 3D-kaameraid. Koos VR-prillide arenguga areneb ka 360-kraadi foto- ja videograafia. Põnevad ajad on ees ja me hakkame meediat tarbima teisiti. See tähendab, et me peame hakkama ka pildistama ja filmima uue meedia jaoks uute toodetega.