Jäädvustagem jäähokit!?

By in
234

Spordifotograafiat võib õigusega pidada üheks kõige keerulisemaks fotograafia žanriks. See on täiesti tavapärane, et tegemist tuleb teha ülikiiresti liikuvate objektidega, liikumise kaootiliste faasidega ja sellega, et iga järgnev sündmus on ootamatu. Need asjad kehtivad pea kõigi spordialade kohta, võib-olla male on siiski erand… Lisaks nimetatule teevad asja keeruliseks ka ilmastikuolud, valgus ja pildistamiskohtade vähene valik. Vaatamata aga kõigele sellele “ebamugavale”, tuleb see ideaalne foto ikkagi kätte saada ja nii ka läheb. 

Seekord räägime jäähoki pildistamisest. Fotole tuleb jäädvustada dünaamiline mäng, kus mängijate kiirus ületab vahel 40km/h ning litri kiirus võib ulatuda kuni 200 km/h. Olukord jääl võib muutuda murdosa sekundi jooksul ja fotograafil tuleb huvitava pildi jaoks peale saada mängu kõige parem hetk. Ma püüan Sind sellega aidata!

Mõtle oma turvalisusele!
Igasuguse spordiala pildistamise puhul tuleb mõelda ka enda turvalisusele. Jäähoki litri kaal on 170 grammi ja selle kiirus võib ulatuda 200 km/h ja kui sellega kontakti sattuda, võib see põhjustada tõsiseid vigastusi. Sellest tulenevalt on pildistamise koht esimene, kus tuleb end kaitsta. Hoki jääväljak on tavaliselt kaitstud purunemiskindlate akendega ja otsatsoonides, kus asub värav, on fännide peade kohal võrk, et kaitsta neid lendavate litrite eest. Kui küljeklaas on puhas, mis on küllatki harv nähtus, eriti Eestis, siis võid võtta sisse mugava koha selle taga, et pildistada jää kõrguselt. Miks mitte proovida saada koht mängijate pingil. Jah, see võib olla väga atraktiivne koht pildistamiseks, kuna seal on võimalik jäädvustada nii mängu kui ka mängijate emotsioone ja ka treenereid, kuid seal tuleb tähelepanelik olla, sest seal ei ole klaasi ees ja see litter võib vabalt sinu omaks saada… Parimal juhul tekitab see kahju tehnikale, kuid halvimal juhul lõpetad sa haiglas. Suuremate sündmuste ajal, nagu näiteks viimati Helsingis toimunud Noorte Meistrivõistlustel, olid IIHF ametlikud fotograafid paigutatud mängijate pinkide vahele ja neil oli kohustuslik kanda hoki kaitsevarustust nagu kiiver, rinnaku- ja kaelakaitsmeid.

Kõige turvalisemad kohad jäähoki pildistamiseks on seisukohad, mis tähendab, et kasutatav tehnikavarustus tuleb hoolikalt üle vaadata.

Milline tehnika hoki pildistamisele kaasa võtta?
Tulles Eestisse jäähokit pildistama, tean ma täpselt, millised tingimused seal hoki pildistamiseks on ja mis objektiive ma vajan. Teisest küljest aga, kui on tegemist suuremate mängudega, siis ma võtan kaasa kogu varustuse, sest mitte kunagi ei tea, kuhu fotograafid sel korral paigutatakse. Kujutame ette, et sul veab – küljeklaasid on puhtad ja see koht on sinu. Selleks, et selles otsatsooni võrguga piirkonnas “jää kõrguselt” pildistada, avastad ilmselt, et vajalikuks osutub standardne 24-70mm Nikkor objektiiv või sellega võrdne objektiiv. Sul on võimalus jäädvustada dünaamiline rünnak või võitlus litri üle. Kasulik oleks kaasa võtta ka Nikkor 70-200mm objektiiv. Selle objektiiviga on võimalik jäädvustada mäng keskväljal, aga teha ka lähivõtteid nii mängust kui mängijatest. Kui sa aga oled kaasa võtnud Nikkor 300mm objektiivi, siis on võimalik jäädvustada ka rünnak vastasvärava all. 

Kui sul aga ei vea ja klaas on ähmane ja must, siis ei ole “jää kõrguselt” pildistamine võimalik… Meie kohalikes jäähallides see reeglina pigem nii ongi… Siis on sul vaid üks valik alles jäänud – seisukohtadelt pildistamine. Sellises olukorras on objektiivide valik järgmine – Nikkor 300mm, Nikkor 400mm või 200-400mm. Harvematel juhtudel võib kasulikuks osutuda ka standardne teleobjektiiv Nikkor 70-200mm. Jah, seda objektiivi saab kasutada ka telekonverteriga, kuid see ei ole alati võimalik, selle kohta kirjutan ma rohkem ka allpool. Kui kasutad raskeid objektiive, siis ära unusta kaasa võtta üksjalga, sest isegi kogu su jõu ja hea vormi juures võib teleobjektiiviga kaamera hoidmine muutuda piisavalt suureks koormaks…

Kaamera kered… Jääkohokit saab jäädvustada ükskõik millise peegelkaameraga, kuniks sul on sobiv objektiiv. Kui sul on algtaseme kaamera, siis võivad ainult mõned piirangud sinu pildistamist varjutada. Hobifotograafi kaamera omamine, näiteks Nikon D7100 või D7200, aga ka Nikoni D300s, aitab sul ülesandega toime tulla. On ka väga tõenäoline, et rünnak värava all või isegi värava löömine saavad kenasti jäädvustatud. Kui su varustusse kuulub üks professionaalsetest keredest nagu Nikon D5, siis on sul käes väga võimas relv.

Jäädvustagem jäähokit!?
Sa oled jäähallis, mängijad teevad enne mängu sooja… Sul on piisavalt aega, et olukorda hinnata, kaamerate seaded paika panna. Valgus, valgus ja veelkord valgus – see on kõige tõsisem probleem. Jääväljaku valgustingimused määravad selle, kui hästi on võimalik mängu jäädvustada. Kui aus olla, siis ainult ühes Eestis jäähallis on valgustingimused enam-vähem vastuvõetavad ja see on  uues Tondiraba jäähallis. Kui sul aga “veab” ja sa satud Narva, Kohtla-Järve või Tartu jäähalli, siis tuleb valmis olla kaamera ISO seadetest maksimumi välja pigistama, et saada enam-vähem hea kvaliteediga fotod. Vahel on jäähalli kehvad valgustingimused hämmastavad. Üks asi on see, et fotograafidel on raske tööd teha, aga ka hokimängijad ütlevad, et neil on sellistes tingimustes raske mängida. Võrdluseks – Helsingis asuvas Hartwall Arenas on võimalik pildistada ISO-ga 800 kuni maksimum 1250, Narva jäähallis on vaja seadistada ISO 3200 kuni 6400 peale.

Enne kui mäng algab, otsusta ära, milliste ISO seadetega on võimalik pildistada, kui säriaeg on minimaalselt 1/800 (aeglasem säriaeg ei võimalda jäädvustada mängijaid, rääkimata litrist), ava suurus on vahemikus f/2.8 kuni f/4 (suurema teravussügavuse saab saavutada läbi diafragma vähendamise 5,6 juurde, kuid alati see ei õigusta end). Oma viimasel pildistamisel Hartwall Arenal kasutasin ma Nikkor 400mm objektiivi ja standardseid seadeid 1/1000 (kohandatud vastavalt erinevatele situatsioonidele), f/4, ISO 1000, vahel oli ISO tõstetud 1250 juurde.

Lähme kohe kaamera enda juurde tagasi. Vali AF-C režiim automaatse teravustamise jaoks (mõndade kaamerate puhul on “jälitav” AF märgitud teisiti). Kui tootja on lisanud 51-punktilise autofookuse 3D mõõtmisega, siis see on loomulikult äge asi, aga mitte tingimata sulle vajalik. Vähenda autofookuse punktide arvu maksimaalselt 21-ni ja seadista “jälitava” autofookuse režiim KIIRE peale. Ühest küljest, kui sul on üks selline surmarelv nagu Nikon D4 või D4s – siis tuleks ühte olulist asja meeles pidada: nende lahedate kaamerate puhul, mis suudavad pildistada kiirusega 11 kaadrit sekundis, on 60% fotodest sinu jaoks kadunud, kuna need on selle kiiruse tõttu fookusest väljas. See ei ole kaamera viga ja sa ei pea kaamerat parandusse viima. Seda põhjustab asjaolu, et autofookuse “jälitusüsteem” ei suuda nii kiire säriajaga hoida kiiresti liikuvaid objekte fookuses. Kaamera tootja on teadlik sellest ja soovitab alandada pildistamise kiirust 10-ne kaadrini sekundis – selliselt kaotad sa vaid 30% piltidest ja kõige parem foto on ilmselt fookuses.

Kaamera on seadistatud, optika on valitud – oled valmis tegutsema! Edu pildistamisel!

Autor: Sergei Stepanov

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply