Vibratsiooniga moefotod

By in
363

Moe- ja reklaamifotograafi Madis Palmi sõnul on moodi ja teisi elustiili asju pildistades kõige olulisem maitse.

“Pead tabama kõhutundega, mis on esteetiline ja ajatu, mis maitsetu ja labane. Sa võid olla tehniliselt väga hea, ei tee iialgi ühtki ebateravat pilti, aga su pildid ei kõneta kedagi, kui sa sinna teatud igavikulisust ei pane,” leiab Palm. Kui fotol on modell, kellel on seljas riided ja peas soeng, ei tähenda see veel, et tegemist on moefotoga. “Autori hoiak, see tema “vibratsioon” teeb fotost moefoto. Vaadake näiteks Terry Richardsoni, kõik tema pildid on välguga otse näkku, aga attitude’i on mehel nii kõvasti, et olla maailma juhtivate moe- ja elustiilifotograafide hulgas.”

Lapsena massiivse joonistusharrastuse käes vaevelnud Palmile oli loogiline lõpuks fotograafiani jõuda. “Ma täitsin pabereid kõikvõimalike süžeedega nii kiiresti, et vanemad pidid iga päev töölt tulles mulle uut “lõuendit” tooma. Tihti olid ainsad kohad, kuhu joonistada, millimeetripaber ja retseptiblankettide servad,” meenutab Palm joonistusi, mis nägid välja nagu koomiksite kauged eelkäijad. Joonistushuvist kasvas välja huvi filmi vastu. “90ndate alguses ei olnud võimalusi seda YouTubest õppida ja pärast seda, kui oli luhtunud mu katse jõuda filmikooli sisseastumiskatsetele, smugeldasin ma ennast sisse Eesti Televisiooni, kus kohtusin oma esimese õpetajaga, suurepärase teleoperaatori Ilmar Loomanniga,” räägib Palm. Seal sai ta kiiresti selgeks, et statiiv ja kaamera on kohutavalt rasked, iga kord kui tahad kaamerat telemajast välja viia, on vaja anda posu allkirju ja akud on tühjad just sel hetkel, kui sa statiivi püsti oled saanud. “Nii püüdsin oma “filmistsenaariume” ellu viia, tehes fotoaparaadiga still-kaadreid ja neist jutustusi kokku seades. Märkasin, et seisev pilt peab olema palju väljendusrikkam kui liikuv kaader, et edasi anda jutustuse sisu ja meeleolu,” räägib ta. Et rohkem fotost teada saada, läks Palm tööle fotograaf-laborandina, aga avastas kähku, et kellelegi teisele kasumi teenimine pole tema jaoks. “Minu päästeteeks sai fotograafia õppimisvõimaluse tekkimine Tartusse, kus ma siis elasin. Kolmandal kursusel tegin esimese kommertstöö, milleks oli purgisuppide siltide pildistamine ja pärast seda pole päevagi muud tööd teinud,” lisab ta.

Armastus joonistamise, maali- ja filmikunsti vastu on kindlasti mõjutanud tema fotode nii sisulist kui ka vormilist poolt. “Esmalt paelusid mind fotograafia juures kõige enam inimlavastused, mida suurem ja glamuursem oli lavastus, seda parem,” meenutab Palm, kelle eeskuju toona oli Peter Greenaway. Moeajakirjadele editorial’ide pildistamine oli talle ideaalne väljund. “Ma pole kuigi hea “sahtlisse” pildistaja, tahaks ikka, et igal asjal, mida teen, on reaalne tarvidus,” räägib Palm, keda köidab ka Madalmaade maalikunst, Vermeer, Rembrant ja Caravaggio. “Samas dünaamilistel 90ndatel paelus ka kõik uus, mis tuli läänest: ajakiri The Face on kindlasti suunanud minu moefotograafiks saamist. Kunstikoolis joonistamist õppides naersime kursusekaaslastega, et kuigi meie ees on modell, joonistame me igaüks iseennast!” rääkis reklaami- ja moefotole pühendunud Palm, et tööd kipuvad minema autori nägu, ükskõik, kas sa pildistad tähti või “staare”.

Oma meeldejäävamaks pildistamiseks peab ta elu teist moeseeriat ajakirjale Stiil. “Esimene moeseeria oli ühtlasi mu diplomitöö. Juhendaja ja tänaseks hea sõber Herkki-Erich Merila hoidis kätt, stilistid ja ülejäänud meeskond olid väga toetavad ja andestavad. Seeria sai väga hea vastuvõtu osaliseks ja senimaani inimesed ütlevad, et vot see oli üks hea seeria. Teist moeseeriat valmistades olin üksi. Polnud enam sünnis kellegi käest küsida, et mis sa sellest mõttest arvad, kas see modell on hea ja nii edasi. Olin üks roheline naga glamuurimaailmas. Ootused olid suured, ei tohtinud lasta “teise albumi” sündroomil aset leida. Pildistamine oli raske, kohaks olin valinud ühe tolmuse keldri, modellil oli tolmuallergia. Ka temaga saan tänini hästi läbi… ja see on üks mu läbi aegade lemmikseeriaid,” meenutab Palm.

Palm pildistab Nikon D4-ga. “Tihti arvatakse, et pressifotograafide töö on eriti keeruline – kõik peab olema kiire, mugav kvaliteetne, kuulikindel. Ma ütleks selle peale, et ainuke koht, kus ma pildistanud ei ole, on vee all – veel!” lisab ta. Tema töös on kaamera ülim kvaliteet ülioluline. “Sõjad korduvad, läheb nässu, saad järgmisel aastal uuesti teha, majad põlevad, inimesed jooksevad, kalašnikovid pea kohal, aga kui hea portree või moepildi hetke maha magad, on see läinud.” Palmi uus Nikon D4 on tema sõnul esimene kaamera, mille puhul ta tunneb, et see on lisaks kaamerale ka abimees ja on kohe tunda, kuidas see poeb  kas või nahast välja, et head pilti teha.

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply