Dom Salmon

Mis peitub minu varustuse kotis?

Meie uue NIKKOR Z 70–180 mm f/2.8 objektiivi f-arv on paljude arvates täiuslik. Miks on f/2.8 nii populaarne ja kuidas seda kõige paremini ära kasutada? Loovjuht ja fotograaf Dom Salmon selgitab…

Foto või video jäädvustamine on väga isiklik asi. Meil kõigil on oma lemmiksätted, -tehnikad, pildistamis- ja filmimisviisid ning redigeerimisstiilid. Arvamusi on siin sama palju kui fotograafe ja videograafe. Siiski on üks asi, millega peaaegu kõik alati nõustuvad: f/2.8 on võluomadustega ava. Aga miks see nii on?

Filmitegijate kogunemisel võib ikka ja jälle kohata kedagi, kes vaatab uduse pilguga kaugusse ja lausub siis: „f/2.8? Jah, selle tulemusel on sündinud „Ristiisa““. * Et f/2.8 on filmide puhul võluväega objektiiv, on levinud arusaam. Aga miks? Kindlasti on seda filmiklassikud palju kasutanud, mis pole ainult loominguline, vaid ka praktiline valik.

Pimeduses kobamine

Vanasti oli filmitegijatel probleem: madala teralisusega pildi saamiseks, mis oli vajalik suurel ekraanil parema kvaliteedi jaoks, tuli kasutada madala ISO-ga filmi. Klassikalise kinolindi võimalused jäid tavaliselt vahemikku 50–100.

Kuid need ei olnud n-ö eriti kiired filmid. Selliste filmide puhul oli soovitud särituse saamiseks palju valgust vaja ja kõige ilmsem viis selleks oli objektiiv avada, et rohkem valgust sisse lasta. Aga miks ikkagi f/2.8? Objektiivid võivad palju kiiremad olla, nii et miks siis mitte juba f/1.4 kasutada? Jällegi on asi praktilisuses.

Filme tehes oli abioperaator alati see, kes esimesena sõimata sai. Sul võis olla täiuslik võte. Kõik näitlejad said oma ülesandega hakkama, taustal olev auto plahvatas täpselt õigel ajal ja peaosatäitja tõi oma tundeküllase repliigi esitamisega režissöörile pisara silma. Ja siis… „Stopp!“

Aga kui vaatad hiljem töötlemata materjali läbi ja stseen ei ole fookuses, on kõik asjata: kaameramees peab asjad kokku panema ja sina oled päeva võrra graafikust maas.

Seega, f/2.8-st suuremat objektiivi võib kasutada, kuid see tähendab, et objektide, eriti liikuvate objektide fookuses hoidmine on õudusunenägu. Tuleb meeles pidada, f/1.4 kasutades võivad ripsmed väga selged olla, kuid silmad mitte nii väga. Fokaaltasand, millega saab töötada, on väga kitsas.

Seega tundus, et f/2.8 puhul on valguse ja teravussügavuse vahel saavutatud parim kompromiss ja see pakub kõige praktilisema fookuse võimalusi.

Tõenäoliselt oli objektiivi võimekus kõige proosalisem põhjus, miks kõik kuulsad filmitegijad f/2.8 juurde pidama jäid. Kaader oli natuke täislaiusest kitsam ja objektiivi tulemused paranesid. Kaadri servad olid teravamad, vähem esines vinjetti ja värviaberratsiooni, rohkem oli kontrasti ja kolmemõõtmelisust.

Vaata näiteks filmi „Taksojuht“. Need erakordsed öised stseenid, kus Travis sõidab taksoga mööda New Yorki, filmiti täiesti avatud f/1.4 objektiiviga, sest režissöör Scorsese ja operaator Michael Chapman pidid iga valguskiire filmilindile suunama, et üldse midagi näha. See on üsna pehme fookus, tänavavalgustite bokeh-efekt on kummalise kolmnurkse kujuga ja De Nirot on vaevu näha. Kunstiliselt see toimib, kuid kui kogu film oleks niimoodi üles võetud, siis kinost tulles oleks sulle tõenäoliselt tundunud, et peaks minema silmakontrolli.

Nagu näha, on paljud tehnilised tegurid muutnud f/2.8 objektiiviga tehtud kinofilmid kangelaste lavaks ja seetõttu on see objektiiv kasutusel nii paljudes filmides. Fotode puhul pole paljud omadused küll nii olulised, kuid miks on see ka siis esimene valik? Head pildiloojad püüavad alati lugu jutustada, olgu see siis üks või 60 kaadrit sekundis. Ja siis hakkavad f/2.8 imepärased omadused ennast ilmutama.

 

Jäädvusta unustamatu kaaderi

f/2.8 on portreefotograafi varustuse ülivõimas vahend. Täielikult avatud f/1.4 objektiiv võib muuta madala fookuse pigem efektiks. See on õigesti kasutamisel suurepärane vahend, kuid võib veidi filmitavat subjekti häirida. Ei tohi ju unustada, et soovime eelkõige jutustada isiku lugu. Portree fookuskaugus f/2.8 juures (umbes 70–100 vahel) on ninaotsast kuni kõrvadeni päris terav, nii et saad oma subjektiga tõeliselt lähedalt suhelda, kuid pärast seda hakkab fookus kenasti hägustuma.

Mulle meeldib mitte-stuudioportreede puhul iseäranis see, kui nägu jäädvustatakse teravalt, ning kuigi sa oled lisanud stseeni loomiseks tausta, on see meeldivalt tagaplaanil. Inimesed saavad aru, kus pilt on tehtud, kuid see ei võta sinu filmitavalt subjektilt tähelepanu ära.

Ka tänavafotograafia on f/2.8-ga suurepärane, sest võimaldab pildile tekitada tõelist sügavust ja mitmekihilist tegevust. Vestlevad inimesed, kelle taga on rahvast täis turg? Minu jaoks näeb alati parem välja, kui esiplaanil olevad subjektid saab taustast fookuse abil veidi eraldada, sest mõnes kaadris võib lihtsalt olla liiga palju detaile.

Kokkuvõttes meeldib f/2.8 vaatajatele, kuna see jäljendab, kuidas me oma silmadega stseeni näeme. Alateadlikult me keskendume ja näeme seda, mis meid huvitab, ning filtreerime samal ajal välja kõik ümbruses olevad kõrvalised detailid. See objektiiv aitab samasugust tunnet lamedal fotol uskumatult hästi luua.

Tänavapildistamise nõuanne: tavaliselt lülitan autofookuse keskele. Lisaks soovitan tutvuda nn tagumise nupu fookusega ja mitte siduda oma katiku vabastamist AF-iga. See annab sulle oma fookuse üle tõelise kontrolli.

f/2.8 meeldib vaatajatele, kuna see jäljendab, kuidas me oma silmadega stseeni näeme. Dom Salmon

 

Liikuvad pildid

Nüüd, kui oleme süvenenud sellesse, mida f/2.8 suudab emotsioonide vallas ühele pildile lisada, võid hakata märkama selle jutustavat jõudu. See on omadus, mis on liikuvate piltide puhul sama oluline ja tundeid tekitav.

Võtame näiteks ühe kaadris rääkiva näitleja või intervjueeritava. See on üks lihtsaim võimalik seadistus.

f/1.4 avaga täielikult avatud objektiiv? Vaataja kaotab ootamatult igasuguse arusaama sellest, kus stseen aset leiab. Kas tegu on tõelise ruumiga? On see stuudio? Roheline taust? Sinu stseeni või intervjuu oluline jutustav element on kadunud. Seevastu, kui kõik on ülimalt terav, muutub meie peategelane sõna otseses mõttes tausta osaks, sest kui kõigele keskenduda, siis ei eristu miski. Lõppkokkuvõttes on f/2.8 filmilik, sest see paneb meid filmilikumalt mõtlema.

Hakkad esitama järgmisi küsimusi:

• Milline valgustus võib minu subjekti ja tausta vahele luua tõelise sügavuse?
• Kuhu peaksin paigutama oma kaadris inimesed, et nad oleksid vaataja tähelepanu keskmes?
• Milline kaameraliigutus aitaks mul stseeni täielikult muuta, nii et redigeerimiseks poleks vajadust?
• Kuidas kasutada asukoha määramiseks tausta, nii et see häiriv poleks?

Need ei ole tehnilised küsimused. Tegu on puhtalt kunstiliste valikutega.

Lisaks on f/2.8 puhul saavutatud parim kompromiss valguse ja teravussügavuse vahel ning see pakub kõige praktilisema fookuse võimalusi. Dom Salmon

Pakkumine, millest ei saa keelduda

Nikon Z-seeria võimekus hämaruses tähendab, et madalate ISO-sätetega saab pildistada varasematest palju pimedamates keskkondades. Seega on f/2.8 piisavalt lai isegi keerulistes tingimustes.

Hämaras kasutatavus tähendab ka seda, et vaja on vähem lisavalgustust. Seega võib LED-valgusti asemel inimnäo detailid välja tuua lihtne peegeldi, mis hoiab stseeni valgustuse palju loomulikumana.

Silmade jälgimise autofookuse puhul on f/2.8 teravussügavuse aken piisav, et kaamera suudaks sellega sammu pidada (kaamerates, nagu Nikon Z 8, jälgib see tegevust hirmutavalt täpselt). Pildi teravuse puudumise tõttu on pildi kaotamine väga harv juhus, nii et pildistamise ajal saad keskenduda subjektiga loodud suhtele, mitte fookusrõnga pärast muretsemisele.

Video puhul võid omakorda kindel olla, et kui kaamerat või subjekti liigutad (või veel parem, mõlemat), on sinu peamine fookuspunkt ka halastamatu 4K+ resolutsiooniga terav ja selge.

Väga tõhus f/2.8 ei ole enam ülikallite objektiivide pärusmaa. NIKKOR Z 17–28 mm f/2.8 ja NIKKOR Z 28–75 mm f/2.8 on pro S versioonidest odavamad, kuid ülimalt kasulikud ja muljetavaldavad suumid.

Pikema fookuskauguse puhul on NIKKOR Z 70–180 mm f/2.8 videotulemused f/2.8 juures suurepärased.

f/2.8-st on saanud kõigi lemmik, kuna see lihtsalt toimib. See on sobivaim objektiiv paljude stsenaariumide jaoks, olenemata sellest, kas jäädvustada staatilisi või liikuvaid pilte, ja pakub täiesti uusi loomingulisi valikuid. Tee proovi ja sa näed sõna otseses mõttes valgust.

*Märkus: tegelikult filmiti „Ristiisa“ kinoobjektiividega Super Baltar ja sageli T2.3-ga (T-arv mõõdab kinoobjektiivi siseneva valguse hulka, f-arv mõõdab aga objektiiviava suurust), kuid mõte sai edasi antud!

Article in English