Tekst ja pildid: Triin Leetmaa

Juba mõnda aega olen otsinud endale nö teist kaamerat, mida oleks hea retkedele, kus täiskaadersensoriga peegelkaamera oma kaalu ja suuruse poolest ebasobiv on, kaasa võtta. Kui mulle pakuti proovimiseks NIKON COOLPIX P900 kompaktkaamerat haarasin võimalusest ja võtsin selle kaasa talilinnuloendusele.

Talilinnuloendusel läbitakse umbes 10 km pikkune rada, mille kestel pannakse kirja kõik kohatud linnud. Lindudele ligi hiilimine ei ole eesmärk. Sellisel retkel on parim kaamera kompaktne, kerge ja lihtsalt kasutatav, kuid siiski piisava fookuskaugusega, et hea õnne korral saaks mõne linnupildi teha. P900 supersuum fookuskaugusega 24-2000 mm (35 mm ekvivalentfookuskaugus) tundub ekstreemne, kuid samas millised võimalused!

Oma mõõtudelt ja kaalult meenutab P900 väiksemaid peegelkaameraid, kuid kaamera sensoriks on 1/2,3-tolline CMOS-tüüpi andur ja puudub RAW-võimekus.

Retke eesmärkidest lähtudes jätsin statiivi koju ja panustasin kesistes valgusoludes P900 pildistabilisaatorile. Stabilisaator töötas väga hästi ja 2000 mm (35 mm ekvivalentfookuskaugus) juures  ei olnud säriaeg 1/30 s käest pildistades probleem.

P900 on varustatud elektroonilise pildiotsijaga, kuid kadreerimiseks oli mõistlikum kasutada LCD-pöördekraani, millelt paistis kaader just sellisena nagu see mälukaardile salvestati.

Maastikuvaadete korral objektiivi lainurga ala kasutades tehtud pildid olid head. Tänu väikesemõõdulisele sensorile ulatus fookusala ka lahtise ava korral üle kogu kaadri ning makrovõtete korral jagus teravust ka taustaobjektidele. See võimaldab loomingulist lähenemist, mida peegelkaameraga ei saa. Telealasse suumides kippus fookus aga ootamatult taustale liikuma. Lahenduse leidsin valides automaatse teravustamise asemel manuaalse teravustamise.

Kui jõe ääres vesipappe silmasin avanes võimalus proovida P900 suumi täit ulatust. Hämmastav oli liigutada suumihooba ja vaadata kuidas lind kaadris ikka suuremaks ja suuremaks muutub. Toitumisega ametis oleva linnu kaadris hoidmine kujunes maksimaalse suurenduse juures tõsiseks väljakutseks. Siin leidis kasutust P900 objektiivi küljel olev nupp, mis kaadri automaatselt välja suumib. Nupu vabastamisel taastatakse endine suumiaste. Puu tüvelt toetuspunkti otsides õnnestus kaamerat stabiilsemalt hoida ja vesipapp „ohutust“ kaugusest igasuguse hiilimise ja roomamiseta jäädvustada.

P900 juures huvitas mind enim, kas suudan selle kaameraga kiirelt reageerida, et mõni lind lennult pildile tabada. Kaugemalt lendavaid linde oli keeruline LCD-ekraanil leida, et seejärel sisse suumida. Minu suunas lennanud lindudega oli lihtsam. Tuli lihtsalt oodata kuni lind lähemale jõudis ja autofookuse töötamiseks piisavalt suure osa kaadrist täitis. Oksarägust linde otsides kippus aga fookus objektide vahel hüppama. P900 sobib hästi avatud maastikule, kus puuduvad segavad objektid, lindude pildistamiseks paremini. Ühtlasi võiks selle supersuumist olla abi lindude jalarõngaste lugemisel.

Üldjoontes tegi COOLPIX P900 seda, mida olin oodanud. Tuleb arvestada, et tegu on kompaktkaameraga, mille pildikvaliteeti ja fookuse täpsust peegelkaamera omaga võrrelda ei tohiks. Samas 2000 mm (35 mm ekvivalentfookuskaugus) fookuskaugus on midagi, mis igale linnupildistajale meelejärgi võiks olla. Arvestades, et selline fookuskaugusega objektiiv peegelkaamera ees maksab terve varanduse, on see kaamera linnuhuvilisele lindude pildistamiseks ja täpseks määramiseks suurepärane ja taskukohane lahendus. Nii suure suumiulatusega kaamera on linnuvaatlejale väga sobiv abivahend.