Orhideede lummav ilu piltidel

By in
456

Tekst ja fotod: Ave Kruusel

Üha enam on populaarsust võitmas meie toataimede hulgas eksootiline taim – orhidee.  Pole vist enam kodu, mille akent see lill ei kaunistaks. Ilmselgelt tekitab see õis ka soovi jäädvustamiseks, et seda jagada sõpradega, printida seinale või lihtsalt arvuti desktopile salvesestada.  

Nagu ka inimesi, nii on ka lillede hulgas õisi, mida ei olegi nii lihtne pildistada. Olen ise kasvatanud orhideesid ligi 20 aastat ja neid üritanud pildistada ning tõdenud, et mõnda õit lihtsalt ei oska kohe kuidagi jäädvustada. Inimese kohta on selleks lihtne vabandus. Ei ole fotogeeniline. Õie kohta on seda kuidagi kummaline öelda ja paratamatult tuleb tunnistada, et probleem on pildistajas – ei oska. Loomulikult pole ju midagi keerulist kadreerida õis keset kaadrit ja see klõps ära teha.  Olles aga kasvatanud taime õitsemiseni ja teades seda rakset teed „püha tõeni“, siis paratamatult tekib soov anda ka pildis veidi edasi taime iseloomu. Ma olen täiesti kindel, et ülihea pildi puhul on võimalik ka õie aroom edasi anda 🙂

Kui nüüd pildistamiseks oma orhideed ette valmistada, siis esmalt soovitaksingi teda veidi üldplaanis uurida. Kuidas siis jäädvustada? Kas õievars on ehk elegantselt kaardus ja loob juba meeleolu pildil? Kas lehed on kaunid ja ilmestavad foonil õit? Võibolla on huvitavaid õhujuuri, mis iseloomustaks pildistatavat orhideed? Kõige selle märkamine kõnetaks pildi vaatajat ja annaks edasi nn. modelli iseloomu.

Minu esimesel pildil on modelliks Phragmipedium caudatum x longifolium. Ilmselt esimene, mis pildil silma hakkab, on õie iseloomulikult pikad nn vuntsid. Taimel on ka tegelikult kaunid laiad, pikad ja vahajad lehed, kuid seda pilti tehes otsustasin need viimased seekord kõrvale jätta, sest kippusid õisikut visuaalselt lõikama. Kui aga on soov lehed ka pildile jätta, siis tuleks kindlasti jälgida, et need ei oleks tolmused või kaetud veepiiskade kuivanud jälgedega. See kõik rikuks pilti.

Niisiis, mina otsustasin vaid õievarre ja õisiku kasuks. Selleks segavad lehed kinnitasin ettevaatlikult pesulõksudega tagumiste lehtede külge. Tausta värviks valisin musta fooni. Selleks sobib mis tahes läbipaistmatu must kangas või paber. Et tausta kortsud ning muu ebavajalik pildile ei jääks, tuleks taim pildistamise hektel asetada taustast veidi kaugemale. Kindlasti tuleks kasutada statiivi, sest iga pisemgi värin kajastub pildil. Hea oleks ka kaugjuhtimispult. Minul on selleks Nikon  MC-DC2. Kaameraks on Nikon Df ja objektiiviks on kasutatud Nikkor 105mm f2.8 makroobjektiivi. Pildistamisel kasutasin ka välklampi Nikon SB-700. Kuna mu kaameral ei ole sisse ehitatud välklampi, siis välklambi avamiseks kasutan raadiolainete abil töötavaid saatjaid.  
Välgu asetan õiele suhteliselt lähedale, suunaga küljelt nii, et see kaamerasse ei paistaks ja tausta ei valgustaks. Välklambi ees kasutan ka hajutit.  Kadreerimist teen tavaliselt kasutades kaamera ekraanilt vaadet. Nii on kenasti näha, kas kogu õis ja soovitud õievarre osa jääb kaadrisse. Teravustan käsitsi. Autofookus tuleb välja lülitada. Nii saab olla kindel, et pilt tuleb selge ja terav. Tähtis on ka sobiva teravussügavuse kasutamine. Kui on soov suur osa õiest/õitest ja õievarrest saada pildile teravana, siis ei soovita kasutada täiesti lahtist ava (2/8 näiteks). Minu pildil on ava arvuks f 4/5 ja kaamera oli asetatud pildistamise hetkel umbes 1- 1,5m kaugusele. ISO on 125 ja säri 1/100sekundit. Kuna pildistan RAW faile siis järeltöötluses saavad pildid viimase lihvi. 

Teine pilt on tehtud naturaalvalguses ja aknal, kus taim kasvab. Modelliks Paphiopedilum primulinum `album´. Sellisel kujul on valgust küllaga ja lisavalguse vajadust ei ole. Kõik muud nipid on samad nagu eelmise pildi tegemisel. Ikka kasutasin statiivi ja särituse mõõdan õielt, et see liiga tume ei jääks. Pildil on ka näha teisi taimi tagaplaanil, aga kuna need on jäänud piisavalt udused, siis ei konkureeri need pildil minu modelliga ja loovad pigem loomuliku tausta. ISO 100; f 3/2; säri  1/40 sec.

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply