Nikon D4s - Kaks nädalat ja 1906 fotot puhast vaimustust!

By in
357

Tavaliselt ma tehnikaülevaateid ei kirjuta. Mitmel põhjusel. Esiteks, selleks ajaks, kui mina olen uue kaamera osas piisavalt infot kogunud, et võiks midagi usaldusväärset öelda, on paljud teised juba internetiavaused kiirustades tehtud ülevaadetega üleujutanud. Paljude selliste ülevaadete eesmärgiks paistab esimene olemise ja klikkide kogumise tähtsus, mitte uue fotoaparaadi tegelike võimete edasiandmine. Teiseks põhjuseks on olnud tehnika olemus. Minu jaoks peab tehnika fotograafi käes töötama märkamatult, olema justkui nägemise pikendus emotsioonide edasi andmisel. Seepärast ongi minu kirjutised olnud tihti pildiretkedega saadud emotsioonidest, mitte pildistamisvahenditest. Võib olla on tehnika pisut teenimatult tagaplaanile jäänud. Kuni tänaseni. Nimelt uue Nikon D4s kaamera saabumisega avanes minu ees maailm, millest ma poleks osanud unistadagi. Läbi selle avanemise tekkis mul enneolematu vaimustus tehnika vastu. Miks? Vot see miks ongi käesoleva kirjutise teemaks.

Algus oli sarnane nagu paljude varasemategi kaameravahetuste puhul. Kusagil kaugel Ameerikas hakkasid inimesed esimesena oma keresid kätte saama ja kohe arvustusi kirjutama. Paljuski peegeldasid nad Nikoni pressiteadet, et ISO on natuke parem ja fookus on natuke kiirem ning aku kestab kauem. Kuidas nad oma elutoas erinevate ISO-tundlikkustega raamaturiiulit pildistades selliste järeldusteni jõudsid, ma tõesti ei oska öelda.

Ahelepõikena tahan südamelt ära saada ühe momendi, mis mind juba ammu-ammu selliste pseudoülevaadete juures häirinud on. Muidugi see, et ülevaade on kirjutatud kaamera saamise esimesel päeval pärast ühte-kahte tundi staatiliste objektide pildistamist. See pole veel kõige hullem. Kõige hullem viga, mida tehakse on see, et kõrgete ISO-de kvaliteeti testitakse heas valguses. ISO testiga hakatakse toas pihta. ISO 100 juures on säriaeg 1/20 sekundit, ISO 12800 juures juba 1/2500. Selline test ei näita kuidagi ISO-kvaliteeti, sest õige müra tekib ikka siis, kui valgust napib. Kes ei usu, tehke lihtne test. Pildistage päevavalguses ISO 1600-ga ja väga kiire säriajaga – 1/1600-1/8000. Vau, milline vinge kaamera, müra polegi! Nüüd pildistage ISO 1600-ga õhtuhämaruses, kui säriaeg on aeglasem kui 1/100 sekundit. Tohoh, pildil juba hoopis teine müratase. Ühesõnaga tegeliku mürataseme teada saamiseks tuleks testida säriaegade juures 1/10-1/100 sekundit. Ja mitte avaga mängides, vaid reaalset valguse hääbumist oodates. Alles siis näeb, mis masti aparaadiga on tegemist.

Aga nüüd tagasi D4s juurde. Ma sain kaamera kätte täpselt kaks nädalat tagasi ja kevadiselt käbedal ajal olid mul juba kõik päevad planeeritud. Seepärast viisin uue kaamera kohe loodusesse, et tema võimed reaalsetes olukordades proovile panna ja juba mainitud pressiteates avalikustatud infole perspektiiv anda.

Esimene asi, mis uue kaamera juures alati silma jääb on ergonoomika. Enne pildistamise alustamist võtan ju kaamera kätte. Selles osas paistis D4s kohe silma Nikoni tuntud headuses. D4-ga võrreldes midagi kaduma polnud läinud, uuendatud oli pisikest joystickku, millega saab fookuspunkte valida ja mis muutunud täpsemaks ning tundlikumaks. Ühesõnaga, ergonoomika osas oli raske aru saada, et käes istub D4s, mitte D4. Kõik nupud olid seal, kust näpud neid otsisid.

Minu pildistamistemaatika juures eristuvad iga kaamera juures kaks kõige olulisemat momenti. Esiteks, kõrgete ISO-de kvaliteet, et saaks ikka viimase valguse juures pildistada. Teiseks, autofookuse kiirus, täpsus ja usaldusväärsus, et saaks pildistada võimalikult kiireid ja kaootilisi hetki. Need kaks näitajat määravad minu jaoks kaamera sisu. Kõiges muus võib teha teatud järeleandmisi, nendes aga mitte. Õnneks ei tule D4s puhul ka muudes asjades järeleandmisi teha. Igatahes esimesena suundusin metsa, et hämarates oludes müratasemega tutvuda ja teatud oodatatud üllatus sündiski, kui ISO 20000 ja 25600 andsid D4 ISO 10000 ja 12800-ga sarnaseid tulemusi, isegi paremaid. Vahe on selline, et D4 juures oli ilusti kasutatav ISO 12800, kuid nö ilupildi jaoks oli mul välja kujunenud viimaseks väärtuseks ISO 4000. See oli selline ajapikku tekkinud tunnetuslik väärtus. Nüüd D4s juures on selleks väärtuseks tõusnud ISO 12800. See on väärtus, mille valimisel ma ei tunne nagu oleks tegemsit kompromissiga, vaid olen veendunud, et tulemuseks on suurepärase kvaliteediga loodusfoto. 

Grupifookuse režiim on täielik revolutsioon autofookuse ajaloos. Need, kes kirjutavad, et D4s on D4-ga võrreldes vaid evolutsiooniline edasiarendus, et kasutajatele midagi enne D5 tulekut hambusse visata, on täielikult eksiteel ja pole kaamerat korralikult testinud! D4s on mõeldud ülikiirete situatsioonide jäädvustamiseks, ükskõik, millises olukorras need siis aset leiavad. Raamaturiiuleid pildistades tõesti ei saa aru, et D4s kuidagi D4-st parem oleks. Grupifookuse režiim on müstiline! Esimene positiivne noot andis endast aimu hämaras männimetsas ISO testi tehes. Tund aega pärast päikese loojumist oli tajutav, et grupifookuse režiimi kasutades suudab kaamera palju kiiremini soovitud objekti fookusesse püüda kui d9 režiim. Järgmisel õhtul valdas mind aga ehe vaimustus, kui händkaku pildistamisel sattusin ma situatsiooni, kus olles ükskõik millise varasema kaameraga, oleksin ma naasnud heal juhul paari terava võttega. Esiteks, situatsioon, kus kakk lendas madalal maastiku kohal, moodustades ise vaid väga väikese osa kaadrist. Kui kakk lendu tõusis, siis ma peaaegu ei tõstnudki kaamerat, sest arvasin, et nagunii jookseb fookus taustale ja sealt enam ei naase. Siiski püüdsin ma kaku kaadrisse ja suurest õige fookuse vaimustusest tulistasin 23 fotolise seeria, millest üks! oli ebaterav. Mis see nüüd tähendas!?

Järgmine situatsioon tõotas kujuneda isegi uuele fookusrežiimile võimatuks, sest üle heinamaa lennanud händkak maandus metsaservale, mis algas lepikuga, mille taga laiutasid tumedad kuused. Õudne! Mustvalge trellitatud taust. Olin kindel, et järgmisest lennust ma teravaid pilte ei saa. Võta näpust! Mul on nüüd kaasas tõeline sõber, kelle soov teha teravaid pilte paistab olevat sama suur kui minulgi. Tekkiski olukord, mis siiani on olnud kõigi kaamerate komistuskiviks – otse peale lendav, muutuva kiirusega lind, ülikontrastsel taustal. Händkakk laskus kiiresti lepikust, pidurdades tõusis ta kõrgemale ja prantsatas siis maapinnale saagi järgi. Selle seeria puhul ei olnud fotograaf täielikult oma ülesannete kõrgusel, sest vahepeal kaudsid punktid kaku pealt, kuna kakk muutin enne maapinnale sööstu väga järsult kiirust, mina aga liikusin varasemat kiirust järgides inertsist edasi. Appi tuli D4s ja ei lasknud kakust lahti ega andnud järgi kiusatusele taustale sõita, hetkega suutsin ka mina ennast koguda ja punktid uuesti kakule suunata. Tulemuseks oli 11 pildiline seeria, millest kolm olid fotograafi vea tõttu ebateravad, ülejäänud aga teravad. Võimas! Ma ei suutnud seda uskuda. Siiani ei suuda, kui ma seda seeriat ikka ja jälle üle vaatan. 

Lõpuks, nagu oleks händkakk ka selles D4s fookustestis osaleja, lendas ta igaks juhuks veelkord lepavõsa eest läbi, seekord taustale väga lähedal, et visata kaamerale justkui viimane võimalik komistuskivi. Kaamera aga ei komistanud nüüdki. Üldse pole D4s komistusmeeleolus, vaid paistab justkui intensiivselt kaasa mõtlevat. Selline tunne jääb D4s-ga metsas liikudes. Seekord suutsin ma kõigi 13 pildi puhul punkte linnul hoida ja tulemus oli sajaprotsendiline. Oh sa juudas! Nüüd ei olnud mu vaimustusel enam piire ja seepärast ma olengi praegu arvuti taga ning kirjutan seda ülevaadet, sest ma lihtsalt pidin oma vaimsutust jagama. Järgmisel päeval pildistasin veel lendavaid liblikaid ja läbi metsa lendavat musträhni ning veendusin, et eelmisel õhtul juhtunu ei olnud unenägu, vaid uus reaalsus. Revolutsiooniline Nikon D4s reaalsus!

Soovitusi? Kelle pildistamistemaatika sõltub vingest ISO kvaliteedist ja suurepärasest autofookusest ning kui rahakott vähegi kannatab, siis soovitan ma soojalt Nikon D4s peale kolida. Tänapäeval on jube raske reaalset vaimustust väljandada ilma, et see kõlaks reklaamtekstina, kõik kiidusõnad on nii ära leierdatud, kuid minu jaoks on D4s kindlasti kõige rohkem vaimustust pakkunud kaamera. Ja seda kõigest kahe nädala jooksul.

Fotograaf Sven Začek

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply