Katastroofiliste lugude jutustajad

By in
597

Eesmärk on see, et inimesed mõtiskleksid olukorrast maailmas, – räägivad World Press Photo konkursi laureaadid fotograafid Jan Grarup ja Kadir van Loheyzen, kes on näost näkku kohtunud nii äärmise humanismi kui ka lõputu julmusega.

Taanlane Jan Grarup ja hollandlane Kadir Van Loheyzen oma karjääri jooksul kasvasid ebaseaduslike majade hõivajatest (skvotteritest) ja noortest aktivistidest kuni World Press Photo ja muude mainekate fotoauhindade võitjateni, viimase 20 aasta jooksul on nad dokumenteeritud traagilisi ja hävitavaid konflikte maailmas. Mõlemad väljapaistvad fotograafid oma töös on motiveeritud vajadusest jutustada maailmale lugusid inimestest, kes on jäänud abitusse olukorda, ja uuriva fotoajakirjanduse kaudu näidata mõnikord šokeerivat ebaõiglust. See on viinud neid sellistesse kohtadesse nagu Iraak, endine Nõukogude Liit, Iraan, Darfur, Tšetšeenia, Kashmir, Lõuna-Aafrika, Angola, Mosambiik, Palestiina, Iisrael, Sierra Leone, Kongo ja Ameerika Ühendriigid. 10. veebruaril on nad jõudnud Riiga seminarile, mis on korraldatud Nikon Nordic NPS poolt.

Kuidas saab teis koos elada viibimise katastroofipiirkondades kogemus ja ohutu euroopalik keskkond?

Kadir Van Loheyzen (K.V.L.): Siin ma võin teile öelda, mida olen teinud, ja näidata seda publikule. Peatumine siin meenutab mulle, miks ma seda teen. Olles siin on nagu vaadata end peeglisse, sest inimesed küsivad küsimusi, millel on tähendus. Need on küsimused, mida me kõik peame iga päev enda käest küsima.

Jan Grarup (YG): Ma tunnen ennast samamoodi. Põhjus, miks me dokumenteerin seda kõike, on selles, et saaks need lood näidata oma publikule. Tõtt öeldes, meie igapäevaelus ei ole meil kontakti inimestega, kes hindavad meie tööd. Tavaliselt me dokumenteerime ajalugu ja siis ta pannakse kusagil välja. Kuid see ei tähenda, et me kohtume inimestega, kes näevad neid töid. Aga see juhtub mõnikord, nagu siin Riias, kus on võimalus kohtuda inimestega, kes on huvitatud meie juttudest ja mõistavad, millest nad mõtlevad ja milline on nende reaktsioon meie töödele.

Mil määral on asjaolu, et olete pärit kohast, mis on kuulus oma liberaalsuse poolest, mõjutanud teie tööd ning omakorda, kuidas ta mõjutab teie nägemust Lääne ühiskonnast?

K.V.L.: Ta oli liberaalne (naerab) … ma arvan mõlemal meist on sarnane taust, mis ei ole väga seotud poliitilise süsteemi või demokraatiaga. Olen sündinud 1960.a. ja 1980.a. olin juba teadlikus vanuses, mil Hollandis oli skvotterite liikumise aeg. See liikumine taotles mitte ainult eluasemeprobleeme Madalmaades lahendamist, vaid rääkis ka rahvusvahelistest küsimustest. See oli aeg, kui mõistsin, mis toimub maailmas poliitilises mõttes ja see mängis rolli minu töös. Ma avastasin enda jaoks kaamera võimu.

Kas te ise olite skvotter?

K.V.L.: Jah, ma olin.

Y.G.: Ma ka.

Järelikult teie poliitilised vaated mõjutavad seda, mida te teete?

Y.G.: Mõnikord meil Kadiriga võivad need olla üsna erinevad, aga kui vaadata vasaku-parema spektri mõttes, siis oleme me lähestikku. Minu poliitilised vaated on osa minu tööst – viis, kuidas ma näen maailma ja Taani ühiskonda. Sest ma püüan oma tööga Taani mõjutada.

K.V.L.: Kuid see on ajakirjandus, me ei ole aktivistid. Näiteks, me mõlemad oleme palju töötanud Palestiinas ja Iisraelis, aga mõlemal poolel – mitte ainult palestiinlaste poolel, vaid ka Iisraeli poolel. Vaataja ise teeb oma järeldused – ma ei pildistada, et öelda, mis on õige ja vale.

Y.G.: Ka mina mitte. Näiteks oma töös olen palju uurinud sotsiaalset ebaõiglust, kuid ei tee seda selleks, et öelda, kuidas tuleb tunda või mõelda. Soovin dokumenteerida lugusid, mis minu arvates on olulised, ja panna need välja avalikuks aruteluks. Eesmärk – jõuda selleni, et inimesed mõtiskleksid olukorrast maailmas.

Mis teie arvates ajendab inimesi tegelema konfliktide lahendamisega vägivaldsel teel?

Y.G.: Sageli sattudes relvastatud konflikti, saad aru, kui habras on demokraatia. Seda ei tohiks võtta iseenesestmõistetavana, selle loomine võtab aega. Riikides, kus 20, 30 ja 40 aastat on olnud diktaator ning valitsus on orjastanud inimesi, demokraatia ei ole iseenesestmõistetav asi. Ja kui ei mõisteta demokraatiat ja sõnavabadust, ei mõisteta, et demokraatia on ühiste lahenduste otsing, siis inimesed kiiresti pöörduvad vägivaldsete konfliktide poole.

K.V.L.: Demokraatial puuduvad konkreetsed retseptid. Kui vaadata Iraaki, ilmneb viga, mida tegi Ameerika Ühendriigid, arvates, et demokraatiat võib lihtsalt juurutada. Ka nendes riikides, kus demokraatlikult valitakse ebademokraatlikke režiime. Tohutu kaost võis näha viimase 20 aasta jooksul. Sealhulgas ka teie rahutult jälgisite, milleks kujuneb Venemaa. Minu arvates ajakirjandus on seotud ka vastutusega, mitte ainult sündmuste kajastamisega, ja mõnikord vaadates, mida räägivad mitte ainult ajakirjad ja ajalehed, vaid ka sõltumatud ajakirjanikud, kommentaatorid ja filmitegijad, tundub, et sellest ei piisa. Lugeja poole sageli pöördutakse ainult kasumi saamise eesmärgil. Suured meedia konglomeraadid otsustavad, mida inimene tahab näha, lugeda ja kuulda. Nad alahindavad oma publikut. Agentuuriga Noor, mida asutasime kolm aastat tagasi, püüame töötada vastutustundlikult.

Y.G.: Teeme pikaajalisi projekte – eelkõige teostame oma ideid, kuid töötame ka klientidega üle maailma – ajakirjade ja agentuuridega.

K.V.L.: See, mis ühendab meid kui gruppi, on fakt, et me ise loome oma lugusid. Puuduvad ajakirjad või ajalehed, kes meile helistaksid ja telliksid töid. Me ei ole ainulaadsed selles osas. See on sündinud vajadusest. Kuni 80-ndate aastateni oli loomulik, et fotograafid said tööülesanded. Need ajad on möödas. Kui sa istud ja ootad, et sulle helistatakse ajalehest, siis võid oodata, kuni sa sured, sest seda juhtub väga harva. Meil õnnestus luua selline asutus, sest me usume sellesse, mida me teeme, meil on võimalus pakkuda ja müüa lugusid, mis on meie arvates olulised, ja meil on vajadus selle tegevuse järele, sest muidu seda tööd ei õnnestuks teha.

Te naasete konfliktikolletesse. Kas teil on sisemine vajadus selle järele või te tegelikult avastate midagi uut iga kord minnes tagasi?

K.V.L.: See ei ole ainus asi, mida ma teen. Paari nädala pärast alustan uurimisprojekti sisserändest Ameerikasse. Seal konfliktid võivad ägeneda ja kindlasti see juhtub, kuid seal on erinevus, sest ma ei lähe lahingupiirkonda. Adrenaliini vajadus oli esimestel tööaastatel, aga mulje sellest, mida ma nägin, oli nii läbiv, et enam ma seda ei vaja. Ma ei rõõmusta minnes uude sõjalise tegevuse kohta, sest seal toimub katastroof. Ma teen seda, sest ma tahan oma tööd teha, mitte sellepärast, et ma tahan olla lahinguplatsis. Dokumenteerin, sest usun, et seda tuleks teha, ja riske võtan ma kui iseenesestmõistetavat asja.

Y.G.: Ma olen Kadiriga nõus – noores eas võibolla oli mingi tõmme adrenaliini poole. Veelgi olulisemaks ajendiks sai öelda inimestele, mida me nägime. Mulle ka ei meeldi minna relvastatud konflikti kohtadesse. Tavaliselt on see väga raske töö, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, ja oht ei kao iial. Ma ei soovi sinna sattuda. Lihtsalt seal arenevad lood, mis mind huvitavad. Ajakirjanikel ja fotograafidel on oluline olla uudishimulik. Mind huvitab olukord Darfuris, olen väga mures ja see teeb haiget, sest see on etniline puhastus ja genotsiid. See juhtub juba aastaid ja rahvusvaheline kogukond sinna ei sekku. See teeb haiget.

K.V.L.: Kui olin noor, ma arvasin, et olen vapper. Nüüd pean ennast lolliks. Töötan noorte fotograafidega ja ei näita neile oma liigset julgust, sest surnud fotograaf ei saa maailma aidata. Kuigi ma olen kindlasti reisimise pooldaja. Minu elus ei ole sarnaseid päevi ja ma tihti olen ajaloo tunnistajaks. Selle eest olen ma tänulik. See on motivatsioon, mitte riski tagaajamine.

Teie töö on muutnud nägemust inimese loomusest?

Y.G.: Oh, jah. Endast võin seda öelda. Olen korduvalt pettunud elus. Samal ajal olen kogenud ka vastupidist. Olen näinud äärmist humanismi ja äärmusliku vägivalda ning viha.

K.V.L.: Olen nõus. Pikka aega uskusin, et inimene sünnib heana. Aga nüüd ma ei ole nii kindel selles. Ma arvan, et me oleme väga lähedased loomadega. Me püüame olla tsiviliseeritud, kuid sageli me ei suuda seda. Samamoodi on meis tendents näha teist maailma osa kui vähem tsiviliseeritud, kuid lähiajalugu nagu II maailmasõda, viimased sõjad Jugoslaavias ja Iraagis näitavad, et see ei ole nii.

Te ütlete, et teie töö on osaliselt ajendatud poliitilistest kaalutlustest ja maailma suurriikide tahte puudumine kaitsta inimõigusi. Te ikka usute, et midagi saab muuta?

Y.G.: Ma ei peta ennast usuga, et minu töö kunagi midagi muudab. Samal ajal ikka soovin anda oma publikule võimaluse vaadata sügavamale lugudesse, mida nad ei saaks teada, kui ma ei räägiks sellest. Loodan, et vähemalt mõned inimesed, kes näevad ja loevad minu töid, hakkavad mõtlema, mis on siin maailmas hea ja halb. Näited ei ole ainult negatiivsed. On palju ka positiivseid – ütleme, see, mida te teostate Baltikumis, või mis toimub praegu Lähis-Idas.

Võibolla äärmuslik islam kasutab olukorda enda kasuks, kuid lõpuks, need on lihtsalt inimesed, kes on üles tõusnud ja näitab oma jõudu, sest nad on väsinud vanaviisi elamisest. Ja keegi ei ole tõusnud püsti nende ees ja öelnud, kuidas tegutseda. Sama juhtub palestiinlastega, hoolimata asjaolust, et neil ei vea eriti. Kuid see annab mulle usku, et inimestel on võimu valitsuse kukutamiseks. Mida kauem on valitsus võimul, seda ülbemaks see muutub, kuid inimesed võivad tõusta üles ja kukutada teda. Ütleme Berlusconi trotsib saatust …. (Naerab) ja ma arvan, et ta kukub varsti. Sa ei saa lollitada rahvast, oled valitud mitte selleks. Ehk meie tööl ei ole suurt mõju, kuid me vähemalt läheneme küsimustele põhjalikult ja ma loodan, et see loob mõistmist.

Seoses Iraagi invasiooni ja heaolu tõusuga Hiinas viimase viie aasta jooksul on näha rünnakuid Lääne väärtuste aadressil. Eriti moslemi kogukondades on levinud seisukoht, et demokraatia on väljamõeldis, mitte universaalne vajadus. Teie tähelepanek kinnitab, et demokraatia sobib ainult teatud maailma osades, samas kui teised riigid eelistavad autoritaarseid režiime?

K.V.L.: Ma ei tea. Ja ma ei tea, mis on demokraatia. Me mõlemad oleme kogenud poliitilisi muutusi oma riikides, mis on demokraatiast kaugel. Võib öelda, et selles ei ole midagi erilist, et (Madalmaades) parlamenti on valitud paremäärmuslik partei (PVV) ja see toetab valitsust. Aga kõik keerleb austuse ümber. Kui me ei austa üksteist nagu võrdsed inimest, mis on oluline märk tsivilisatsioonist, siis võib-olla inimesed ei ole üldse demokraatiaks valmis.

Y.G.: Ma olen sellega nõus, kuid mul on elukestev probleem autoriteetidega. Mulle ei meeldi, et teised otsustavad, mida pean tegema ja kuidas pean tegema. Selles mõttes olen nõus Kadiriga – ma tõesti usun, et demokraatia on väga õrn asi. Peab tegema kõvasti tööd et see toimiks – demokraatiat ei saa võtta kui iseenesestmõistetavat asja.

K.V.L.: Näiteks meie väga parempoolne partei eile tegi ettepaneku luua asulad, mida asustavad inimesed, kellel on rohkem kui kaks õigusrikkumist. Meil Lääne-Euroopas tuleb Gulag? Kas selline algatus on demokraatlik? See on tõsine ettepanek, nad ei tee nalja.

Y.G.: Midagi sarnast toimub Taanis. On loodud uus test sisserändajatele. Sisuliselt oli see loodud inimeste jaoks, kes on äsja pääsenud sõjakolletest Aafrikas ja mujal. Kui neil veab, nad ehk pääsevad Taani. Nüüd selleks et viibida riigis peavad nad läbima katse. Seda test hoiti saladuses, kuid nüüd selle sisu on avalikult kättesaadav. Paar päeva tagasi püüdsin seda täita ja mul ei tulnud midagi välja!

K.V.L.: Millest on see test?

Y.G.: Taanlaseks olemise kohta.

K.V.L.: Sama nagu tehti Hollandis. Ma ka põrusin läbi! (Naerab)

Y.G.: Kirjutasin avalikku kirja ajalehtedele, et täitsin testi ja ma ei teinud seda läbi. Küsisin: kas Taani Rahvapartei (vihatav sisserändajate poolt) nüüd viskab mind riigist välja?

K.V.L.: Ma olen kindel, et võimalusel nad hea meelega saadaksid sind riigist välja (naerab).

Y.G.: Kui rääkida tõsiselt, kas ei ole vastik, et inimesed, kes on vaevalt suutnud põgeneda, peavad täitma seda lolli testi?

Kas te arvate, et natsionalism ühel või teisel viisil on positiivne jõud?

Y.G.: Ei ole midagi taunitavat olla rahvuslane selles mõttes, et te olete uhke oma maa üle.

K.V.L.: Ma ei tea…

Y.G.: Aga mitte juhul, kui ütleme: me oleme parimad, ärge tulge meile ja ärge segage meie eluviisi.

Tänapäeval keegi avatult ei esine natsionalistlike avaldustega. Selleks on diskreetseid meetodeid.

Y.G.: Jah, kuid nende testidega üritavad nad seda öelda ja ma ei hooli, kui rafineeritud on see väljendusvahend.

Mõnes mõttes varem, 80-ndatel aastatel keel oli selgem ja samas väited arusaadavamad. Samal ajal täna halvad poliitilised seisukohad väljendatakse keerulisemalt.

Y.G.: Mõnes mõttes oleme Euroopas muutunud isekateks ja liiderlikeks lurjusteks. Tajume iseenesestmõistetavaks asju, mis sellised ei ole.

K.V.L.: Enam ei vea nagu enne, kui inimesed otsisid süüdlasi sarnaselt nagu seda tehti Saksamaal enne Teist maailmasõda – lõppude lõpuks see oli demokraatlik protsess, mille tulemusena valiti natsid.

Me petame ennast, kui arvame, et midagi sellist ei saa juhtuda ka tulevikus. Euroopas ei ole inimkonna ees inimlikkuse küsimustes.

Y.G.: Kohtades, kus ma töötan, inimestel pole midagi – ei ole raha, ei ole toitu, kuid nende inimlikkus ja külalislahkus alati hämmastab mind. Nad on valmis jagama seda piskut, mis neil on. Samal ajal Taanis ja Euroopas sarnasest asjast võib unustada.

Kuid Taani ja Madalmaad suurel määral osutavad humanitaarabi.

K.V.L.: Seni jah. Kui seda saaksid otsustada üksikud valitsevad parteid, homme oleks see tühistatud.

Hiljuti on moes rääkida Lääne loojangust ja Ida-riikide tõusust maailma juhtimises. Kui jah, millised on need tegurid, mis aitavad Lääne loojangule kaasa?

K.V.L.: Kümme aastat tagasi ütlesin, et USA on nagu Rooma impeerium, millele ähvardab lagunemine, ja ma olen kursis Ameerika Ühendriikide asjadega hästi. See riik tarbib liiga palju ja väga vähe annab. Selline mudel ei ole elujõuline. Hiljuti külastasin Haitit, riiki, mis on läbi elanud kohutava maavärina. Inimesed seal on kaotanud kõik, kuid endiselt on nad võimelised naeratama ja säilitama head enesetunnet. Me ei oska enam niimoodi. Kui meil pole dušši ja toidu mitu päeva, hakkame mõtlema enesetapule, sest ei suuda enam selliste väljakutsetele vastu seista. Kuid lootust on. Ütleme, nii suur riik nagu Brasiilia. President Lula, kes on hiljuti tagasi astunud, suures osas on täitnud oma lubadust parandada heaolu ja haridustaset vaeste seas. Üldiselt sotsiaalsed tingimused Brasiilias on muutunud paremaks ja nad ei ela metsikus kapitalismis.

Y.G.: Euroopa on pikka aega olnud üleolev teiste maailmaosade suhtes. Me võtsime meie heaolu ja tarbimise taset iseenesestmõistetavaks. Nüüd tuleb Hiina ja ostab kogu maailma kokku. See on hea õppetund Euroopale, et on asju, mida me saame veel palju õppida ja et me ei saa palju asju võtta iseenesestmõistetavaks. Näiteks finantskriisi mõned aastad tagasi. Paljud eurooplased ei saanud ette kujutadagi, et see võiks juhtuda. Siiski mõju oli tohutu ja inimesed elasid läbi vapustuse. Taanis elati majanduses mida polnud olemas. See oli plastikraha.

Püüate oma töös tasakaalustada tõsielu poolt ja kunsti?

K.V.L.: See ei ole kunst. Mind ei huvita, kas inimesed kutsuvad seda kunstiks või mitte.

Aga te mõlemad pildistate meeldejäävas must-valges teostuses ja need fotod on kunstiliselt väärtuslikud.

K.V.L.: Ma lihtsalt oskan teha must-valgeid pilte. Ma ei mõtle kunsti loomise peale ja ma ei mõtle, et seda saab müüa kui kunsti. Ma ei ole meister värvifotograafias, sest värv on teine edasiandmise moodus. Peaasi on fotode sõnum jõuaks vaatajani.

Y.G.: Ma ka ei pea ennast kunstnikuks.

K.V.L.: Ei, sa oled kunstnik, kuigi ehk mitte kunstiline fotograaf (naerab).

Y.G.: Ma näen ennast jutuvestjaks ja pilt on meetod, mida ma kasutan loo jutustamisel. Kui keegi soovib osta minu pilti ja riputada see seinale, sest ta arvab, et see on kunst, olgu nii. Aga see ei muuda fotode missiooni. Ja loodan, et see paneb foto omanikku mõtlema.

Intervjuu ajalehele “Diena”, 25. veebruaril, 2011.a.
Viestarts Gailitis

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply