AF-S DX Nikkor 18-200mm F/3.5-5.6G ED VR II

By in
255

Käsiteravustamise ja stabilisaatori töörežiimi juhtnupud leiame objektiivi küljelt. Neist veidi eespool leidub fookuskauguse rõnga fiksaator.

Varioobjektiive ehk rahvakeeli zoome on fotograafias kasutatud juba pool sajandit. 1959. aastal tegi Voigtländer legendaarse Zoomariga kotisuu lahti ja seda taas kinni köita pole õnnestunud kellelgi. Mida suurem fookuskauguste muutmise vahemik, seda keerukam kipub olema optika ülesehitus ning seda raskem on erinevaid moonutusi ja kujutise kvaliteedi hädasid maha suruda. Alles see oli, kui materdati 3 x zoome, tänaseks oleme aga jõudnud juba 10 ja enam kordi fookuskaugust muuta võimaldavate objektiivideni. Jah, loomulikult on fiksobjektiivid kvaliteetsemad, kuid mugavuse nimel oleme me sageli nõus kompromissideks.

Fookuskauguse suurendamisel venib objektiivi korpuski märgatavalt pikemaks. Teravustamisel selle pikkus aga ei muutu.

Uue objektiivi nimetuses sisalduv tähis II viitab, et tegu pole mitte päris uue konstruktsiooniga vaid täiendatud-parandatud versiooniga. Tõepoolest, esimene 18-200mm Nikkor jõudis müügile juba 2006. aasta kevadel (koos Nikon D200 kaamerakerega) ning võeti pildistamishuviliste poolt soojalt vastu. Olen ka ise selle objektiiviga mitmel korral toimetanud ja mis seal salata – kuigi igapäevaselt on minu fotokotis teist marki kaamera ja optika – see meeldis mulle. Uue versiooni optiline skeem on jäänud muutumatuks, kuid läätsedevaheliste sisepeegelduste vähendamiseks kasutatav uus vääristus peaks tõstma kujutise kontrastsust ning koos sellega visuaalselt teravust. Objektiivile on lisatud ka fookuskauguse rõnga lukustusnupp – eelmine variant kippus nimelt kaelas rippudes ise „pikaks venima”. Ja tegelikult… ongi uuendustega kõik. Aga kuidas on lood kasutusmugavuse ja pildikvaliteediga?


Telliskiviseina pildistamine äärmises lainurgaasendis paljastab keeruka iseloomuga geomeetrilise moonutuse. Õnneks väheneb see fookuskauguse kasvades kiiresti.

Lühimal fookuskaugusel üpris kompaktne (ca. 97mm pikkune) objektiiv kaalub tubli 565 grammi – rohkem kui nii mõnedki kaamerakered. Seetõttu tasuks objektiivi ühendamisel olla tähelepanelik. Üle 500 grammine kaal on samas igati arusaadav, kuna optika koosneb tervelt 16 läätsest. Mõni kergemakaalulisem kere pole ehk sellele vääriline partner, kuid näiteks Nikon D300s ees on objektiiv kenasti tasakaalus. Esilääts (loomulikult) ei pöörle ning teravustamine on objektiivisisene, mis lisab mugavust. Teravustuskiirusele pole midagi ette heita – selle eest hoolitseb vaikne ultraheliajam. Tuleb muidugi arvestada, et 200mm fookuskauguse juures on suurimaks avaks vaid f/5.6 ja madalama klassi kaamerakeredele ei pruugi alati täpseks teravustamiseks valgust jaguda. Olenemata kaamerast toimib aga ühtmoodi edukalt kaherežiimne pildistabilisaator, mis tootja väitel võimaldab pikendada säriaegu isegi 4 säriarvu võrra. Olgu selle täpse numbriga kuidas on, kuid ka kõige tugevama ja kindlama käega pildistaja tulemusi parandab stabilisaatori sisselülitamine hämaras kolmjalata pildistamisel täiesti tuntavalt.

Lühim teravustuskaugus on 50cm, mistõttu objektiiv sobib kenasti ka lähivõtteks.

Suure fookuskauguste muutmise võimalusega kaasnevad paratamatult geomeetrilised moonutused. Uuel Nikkoril on need üpris hästi kontrolli alla saadud. Ülimas lainurgaasendis nähtav „tünn” kaob fookuskauguse suurendamisel üsna kiiresti, 30-200mm piirkonnas on aga tegu pigem „padjaga”. Kahjuks ei tõmbu sirgjooned mitte ühtlasteks sujuvateks kaarteks vaid keeruka kujuga laineteks, mis teeb moonutuse korrigeerimise järeltöötlusel keerukaks. Teravus on terves fookuskauguste piirkonnas hea, parima tulemuse saavutab optika ca. 100mm juures avaga f/8…f/11. Fiks-teleobjektiivi asendajat ei tasu superzoomist muidugi oodata, kuid ka kaugemal asuvate objektide pildile tõmbamine õnnestub igati edukalt. Lühim teravustuskaugus on 50cm nii, et lähivõttedki saab mugavalt sooritatud. Vinjeteerumist ei saa pidada oluliseks probleemiks isegi täisavaga, valides maksimumist paari astme jagu väiksema ava, pole nurkade tumenemist praktiliselt märgata.


200mm pikim fookuskaugus toob sulelised pildile. Kaugeltki mitte ideaaloludes tehtud pildil ei saa eriti nuriseda ei teravuse ega värvide üle.

Plussid-miinused kokku? Suurepärane optika! Läätsedevahelised peegeldused ja vinjett on õnnestunud viia miinimumini, kujutise teravus on nii suure fookuskauguste muutmise vahemiku kohta väga hea. Optiline stabilisaator toimib laitmatult. Geomeetrilise moonutuse ebaühtlane iseloom (lainelisus) küll erilist rõõmu ei too, kuid on olgem ausad – tegu pole ka arhitektuuri pildistamiseks mõeldud objektiiviga. Suurim ava 200mm juures kuluks samas küll igati marjaks ära. Teisisõnu, AF-S DX Nikkor 18-200mm F/3.5-5.6G ED VR II on suurepärane valik reisisellidele ja neile, kelle jaoks mugavus kaalub üles väikese järeleandmise pildikvaliteedis. Samuti võib seda pidada heaks „esimeseks valikuks”, s.t. selle võiks hankida koos kaameraga odava ja tagasihoidlikumaid võimalusi pakkuva kit-objektiivi asemel.

TEHNILISED PÕHIANDMED:

Fookuskaugus: 18-200mm

Vaatenurk: ca. 76… 8 kraadi

Optiline valem 16 elementi 12 grupis

Suurim ava: f/3.5 …f/5.6

Lähim teravustuskaugus: 0.50m

Ava lamellide arv: 7, ümardatud servaga

Varjuk: LC-72, komplektis

Mõõtmed: 77 x 96.5 mm (varjukita)

Filtrikeere: 72 mm

Kaal: 565 grammi

 

Autor: Margus Männik

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply