Makrofotograafiast, rõhuga putukate pildistamisel

By in
357

Rohutirts. Nikon D3, Nikkor 105mm f2.8 macro + 1.7x konverter, ISO800, f20, 1/50s

Põgusalt objektiividest  ja numbritest

Makrofotograafia tähendab pisikeste asjade lähedalt  pildile püüdmist. Umbes nii umbsõnaliselt teavad seda terminit enamus, kel mingi kokkupuude fotograafiaga. Kuigi üldises plaanis vastab selline määratlus tõele, päris täpne see siiski ei ole. Süüvime veidi numbritesse. Makrofotograafiaks loetakse fotograafiat, kus suurendusaste on 1:1-le või suurem võrreldes negatiivi/slaidi/sensori suurusega. Ehk kui sensori suurus on 24×36 mm, nagu 35 mm fotoaparaatidel standardiks peetakse, ja suurendusaste on 1:1, siis sensorile jäetud kujutis on päriselus samade mõõtudega ehk 24×36 mm. Suurendusaste 2:1 aga tähendab, et päriselus on pildistatud ala 2x väiksem, vaid 12×18 mm.

Siit me jõuamegi objektiivide juurde. Makrofotograafias kasutatakse pea eranditult spetsiaalobjektiive, mis on spetsiaalselt ehitatud makrode tegemiseks. Need objektiivid on väga terava joonisega, et suurendusel väljatulnud detailid ka pildil säiliksid. Muigugi on neil ka vajalik suurendusaste. Makroobjektiive on mitme fookuskaugusega, levinumad on fiksobjektiivid vahemikust 50-60 mm, 90-105 mm ja 180-200 mm. Igaühel neist on oma otstarve, universaalsem vahemik on 90-105 mm, millega saab väikeste mööndustega teha pea igasuguseid lähi- ja makrovõtteid. Päris kindlasti ei sobi hea kvaliteediga makropildistamiseks zoom-objektiivid, millel on kiri ‘macro‘ – sest kui objektiivil on kirjas ‘macro‘, aga seal juures näiteks numbrid 1:3, siis sellega saab pildile jäädvustada maksimaalselt ala, mille mõõdud on 72×108 mm. Ja nüüd vaadake joonlaual, kui pikk on 10,8 cm.

Valgus ja veidi veel tehnilist juttu

Makrofotograafias peab fotograaf ära harjuma sellega, et tavapärast käest pildistamist saab harrastada harva. Põhjuseks on, et pildistatavale väga lähedale minnes on valguskadu suur, seda isegi tavalisel keskpäeval ja säriajad muutuvad käest pildistamise jaoks liiga pikaks, et terav pilt saada. Säriaegade pikkust võimendab ka see, et lähedalt pildistades muutub teravussügavus, ehk siis ala, mis on pildil terav, väga kitsaks ja selle suurendamiseks tuleb objektiivil ava väiksemaks keerata. Fotograafil on pikkade säriaegade ja valguse vähesuse kompenseerimiseks 2 võimalust – kasutada lisavalgustust või kasutada statiivi. Veidi lihtsam on Nikkor 105 mm f2.8 macro VR makroobjektiivi omanikel – sellel objektiivil on käevärina vastane stabilisaator ja see võimaldab käest pildistada ilma lisavahenditeta seal, kus teiste objektiivide omanikud seda teha enam ei saa.


 

Kapsaliblikas. Nikon D3, Nikkor 105mm f2.8 macro + 1.7x konverter, ISO800, f8 (täisava), 1/60s

Putukate pildistamine

Kui otsida internetist pilte väljendiga ‘makrofotograafia’, tulevad otsingutulemusena välja 99% ulatuses selgrootute, taimede ja loodusdetailide pildid. Kuigi makrofotograafial on ka teisi väljundeid kui ainult loodus, kipub tänapäeval see väljend olema looduses pildistajate pärusmaa. Seetõttu leiate järgnevalt mõned soovitused putukate pildistamise teemadel.

Märtsis-aprillis hakkavad välja ilmuma meie pisemad loomad. Enne, kui lumi on täiesti sulanud, lendleb metsa all kollane koiduliblikas ning kännul soojendab end huntämblik. Igal järgmisel päeval on tegutsejaid järjest rohkem, mine ja ainult vali, keda pildile püüda.

Putukapildistamise kõige esimene soovitus on, et… seljas peavad olema riided, mille määrdumist, märjaksminemist või isegi lõhkumist ei kardeta. Putukad toimetavad tavaliselt maapinna lähedal, isegi kõrgemad põllulilled, mille peal pisikesed loomad toituvad,  on inimesele tavaliselt vaid põlveni ja põlvitamisest, istumisest või kõhutamisest ei ole hea putukapildi saamiseks kusagile pääsu. Uskuge või mitte, aga kui see soovitus on täidetud ja esimest korda kõhuli visates pildi teete, on pildi kvalitatiivne hüpe kordades võrreldes sellega, mida hilisem tehnika käsitsemise õppimine või muu taoline juurde annab.

Putukaid on loomuliku valgusega parem pildistada õhtul – hommikul istuvad nad tardunult ja kastega kaetult ning ootavad päikest, õhtusel ajal on aga päike nende kehad soojaks kütnud ning osad neist teevad oma toimetusi ka siis, kui kaunis, ent mitte enam soojendav valgus neid paitab. Olenemata, kas valida ilusa valguse püüdmiseks õhtu või hommik, ei pääse sellistel puhkudel statiivi kasutamisest.

Putukapildistamise eelis võrreldes teiste elusolenditega on see, et seda saab teha igal ajal ning saada heal tasemel pilt – ka suvisel päikeselisel keskpäeval. Jah, putukatel on siis samuti väga teravad varjud, kuid nende mahendamiseks tuleb appi välklamp. Päevasel ajal on hea püüda tegevuspilte: paljud putukad, nagu näiteks kiilid või päevaliblikad, on siis kõige aktiivsemad.

Kuigi alguses tundub iga putukas kõrrel või rohuliblel huvitav ja tekib kiusatus ta kaadrisse püüda nii suurelt kui võimalik, siis alati tasub üritada putukas jäädvustada koos keskkonnaga, mis pildile juurde annab. See muudab pildid mitmekesisemaks ning sama subjekti pildid jäävad ka kõrvuti vaatamisel huvitavaks.

Täpselt nagu teiste elusolenditega, tulevad parimad putukapildid siis, kui õpite pildistatavat tundma. Mida ta sööb, kus tal meeldib jalga puhata, kuidas ta üldse elab. Osad liblikad näiteks ei maandu lilleõitele, vaid eelistavad kõhutäit ammutada roiskunud puuviljadest – kui neid lilleõite juurde ootama jääte, siis pildile neid ei saa. Osad putukad tulevad maapinnale ainult vihma või väga niiske ilma korral; osad teevad omi toimetusi märtsis, osad alles augustis. Seega, mida rohkem ise teate oma pildistatavast, seda paremini saate põneva hetke jäädvustamiseks valmis olla.

Lollikindlat valemit ei olegi

Igal pildistajal, ka putukapildistajal, on välja kujunenud oma kindlad pildistamismeetodid. Need on tema jaoks õiged meetodid, kuid universaalset tõde pildistamises kahjuks või õnneks ei ole. Ülevalpool antud soovitustesse tuleb suhtuda kui soovitustesse – need ei ole kindlasti mitte reeglid. Parimad detailsed soovitused tulevad välja aga omaenda pildistamise käigus, neid keegi teine ette öelda ei saa. Samuti, nagu ei saa keegi ette öelda, kas järgmine metsateel kohatav tegelane on lepatriinu või sipelgas.

Tekst ja fotod: fotograaf Jaak Põder

Registreeru koolitusele “Kevadised detailid”

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply