Autor: Nikon saadik MOOSE PETERSON

On suvi, parim aeg kaamera kaasas randa minna! Mul on olnud õnn avastada läbi kaamerasilma maailma metsikut loodust, kogedes sellega kaasnevat põnevust, ning nende hetkede nimekirja tipus troonib see, mida nimetan rannaseireks. Need VPT-d (Väikesed Pruunid Tegelased, nagu linnufännid neid nimetavad) on rannikulinnud ja nad on jäädvustamiseks suurepärased. Kuid kuna linnud on väikesed ja pruunid, on nende eristamine ümbritsevast taustast üpris keeruline. Soovides linde visuaalselt esile tõsta, peame neile ise päris lähedale minema, et saada nad kaadris suuremaks, samal ajal tausta ähmastades. Rannas lesides saavutame hea pildi suuruse ja puhta tausta, ise samal ajal päikest nautides.

Lindude silmis tundume meie ilmselt hiiglastena! Nende tasemele laskudes mõjume vähem aukartust äratavana – tehnika, mis tagab rannaseire puhul laias laastus alati edu. Kuid rannalinde peletab isegi mitte niivõrd meie suurus, vaid hoopis meie jalad. Lindude silmad ei pea tegelikult kõrgele üles vaatamagi, kui nad juba näevad suuri jalgu nende suunas kõndimas. Suurte sammude astumise asemel aitab jalgade lohistamine juba iseenesest palju lähemale jõuda. Rannas lamades eemaldate võrrandist jalad ja inimese kuju – see rahustab linde. Ja ausalt öeldes olen alati arvanud, et lindude meelest ei maksa kedagi, kes on valmis nendega koos lamama, karta. Seega miks mitte minna lähemale?

Nüüd, kus me teame, kuidas lähemale liikuda, mis moodi saame linde oma fotodel visuaalselt esile tuua? Pildistades nende silmade kõrgusel, olenemata fookuskaugusest, asetub fokaaltasand linnuga täiesti risti ja taust sulandub hetkega kaugusesse, moodustades suurepärase akvarelltausta. Minu meelest on selle tehnika ainus miinus pärast pildistamist püsti tõusmine. Aga muretsegem selle pärast hiljem!

Veidi varustusest

Soovitan ühte erilist varustuse vidinat, kuigi see ei ole otseselt vajalik. Kasutan pildistamisel peamiselt kahte objektiivi, kuigi kui oled linnu tasandil, sobib pea iga objektiiv. Eelistan objektiivi NIKKOR Z 400 mm f/4,5 koos telekonverteriga 1,4x NIKKOR Z või objektiivi AF-S NIKKOR 800 mm f/5,6 koos adapteriga Mount Adapter FTZ II.

Ise liival lesides saab rannikulindudest hõlpsasti pilte klõpsida ka kerge ja uskumatult täpse 400mm f/4,5 objektiivi ja TC komboga, tagades terava foto saamiseks vajaliku stabiilsuse küünarnukkidele toetudes. Pikemad objektiivid nõuavad aga ühte erividinat, milleks on seireks sobiv statiiv. Neid on turul palju, aga mina eelistan statiivipead Walt Anderson Panning Plate. Hea liikuvuse tagamiseks soovitan asetada statiivipea lihtsale lendavale taldrikule, mis võimaldab seda liival hõlpsasti ringi libistada. Selline kooslus tagab stabiilsuse, mida nõuab näiteks 800 mm objektiiv, ning paindlikkuse nihkuda koos liikuvate rannikulindudega (nad ei püsi peaaegu kunagi paigal).

Meie käsutuses olev hämmastav autofookus muudab rannaseire veelgi toredamaks ja ka edukamaks. Mina eelistan Z 9 puhul kasutada näiteks automaatset ala autofookust (Auto Area Autofocus) koos silmade tuvastamisega (Nikon nimetab seda loomasilma tuvastamise autofookuseks). See, kui kiiresti ja täpselt see AF-režiim suudab ringisibavate rannikulindude silmi tuvastada, rabab teid jalust. See on segu kiirest autofookusest ja tausta hägustamisest, mis võimaldab meil keskenduda subjektile/taustale ja loole, mida tahame pildiga edasi anda.

Lamavas asendis pildistamine, olgu siis käes hoitava lühikese objektiiviga või pika objektiivi ja statiivipeaga, ei ole enamiku fotograafide jaoks omane tehnika. Rannaseire varustuse hulka võiks kindlasti kuuluda ka painduv kael! Soovitan soojalt asendit ja tehnikat enne randa minekut päriselt mugaval vaibal harjutada. Kaela painutamine samal ajal läbi kaamerasilma vaadates vajab veidi harjutamist. Nagu ka liivalt tõusmine ilma käte abita (selle juurde jõuame kohe). Rannas pildistamiseks on aga tõesti vaja väga vähe varustust – peamine on kirg ja soov sellest rõõmu tunda!

Pikali ja püsti saamine

Liiv ja fotovarustus omavahel kokku ei sobi! Samas ei ole mul neljakümne rannaseire aasta jooksul tekkinud ühtegi probleemi. Nii õnnestub probleeme vältida. Harjutamine ohutul vaibal aitab sellele oluliselt kaasa. Liivale küünartoenglamangusse tuleb laskuda ilma käte abita. Liiv kipub nii märja kui kuivana kleepuma ja satub kätelt kergesti varustusele. Kui liiva ei satu kätele, siis on üks ohutegur jälle vähem. Tõustes tuleb taas käte kasutamist vältida, et need püsiksid ikka liivavabad. Püsti tõustes tuleb samuti meeles pidada, et tõenäoliselt on küünarvarred ja riided liivased. Seega tuleb tõusta nii, et liiv ei pudeneks ega satuks rannas maas olevale varustusele. Kuigi see kõlab nagu tõeline katsumus, võite üllatuda, kui lihtsaks see pärast väikest harjutamist muutub.

Veel kaks kasulikku eset on statiiv ja valge käterätik. Milleks statiiv? Kui kasutate pikemat objektiivi koos statiivipeaga, võimaldab statiiv suure objektiivi lihtsalt ja turvaliselt liivale asetada. See tekitab aluse, mis hoiab objektiivi liivast kõrgemal, seni kuni te pikali heidate, ja koha, kuhu saate seadme kinnitada, kuni püsti ja liivavabaks saate. Siin tuleb mängu valge käterätik. Puhtal, kuival, valgel kärerätil on mitmeid eeliseid. Liivast üles tõustes oleks hea, et päike kuivataks kõigepealt teie enda või riiete külge kleepunud liiva. Seejärel pudeneb liiv raputades või harjates maha. Seejärel saate kasutada valget rätikut, et pühkida kätelt soolane niiskus, enne kui liigutate oma kaamerat järgmise linnu juurde või viite selle tagasi sõidukisse. (Koju jõudes puhastage kindlasti oma varustust põhjalikult, sest soolase kihi peab kõikidelt pindadelt ära saama.)

Lisage liikumatule liikumist

Rannikulinnud veedavad palju aega siblides ookeani tagasi tõmbuvate lainete järel. Nad jooksevad nii kiiresti kui suudavad, otsides liivast suupoolist. Nad peatuvad hetkeks, et süüa, nokkides õmblusmasinaga sarnaselt liiva, lootes leida sealt maiuspalasid. Siin peitubki põhjus, miks me kasutame statiivipead, et seda tegevust sõna otseses mõttes seirata ja jutustada oma liikumatute piltide kaudu liikumise lugu. Et seda kõike fotole püüda, on vaja teatud fototehniliste aspektide kombinatsiooni, mida tuleb pildistamiseks elemente valides silmas pidada.

Seire on kaamera tegevus, mis peab liikuva objektiga sammu. Kui see on saavutatud, „külmutame“ objekti liikumise, jäädvustades terava kaadri. See vajab veidi harjutamist, mida saate teha vaibal lamades, paludes kellelgi tennisepalli aeglaselt mööda veeretada. Tennisepall on umbes rannikulinnu suurune. Harjutades mõelge nii rannikulinnu liikumisele kui ka taustale. See, mida soovite oma loo jutustamiseks kasutada, määrab kindlaks ava, säriaja ja ISO, millega soovite pildistada.

 

Kui seirate rannikulindu, soovides edasi anda seda, kui kiiresti need väikesed jalad liiguvad, valige säriaeg, mis on aeglasem kui 1/125. Kaamera/objektiivi seireliikumine „külmutab“ rannikulinnu keha, kuid jalgade liikumine hägustub. Samuti hägustub seire käigus taust, lisades pildile liikumise illusiooni. Pidage meeles, et eluslooduse pildistamisel on üks element, mis peab fotol alati terav olema – see on silm!

Seevastu, soovides jäädvustada söömise liikumist, vajate kiiremat säriaega. Liikumise jäädvustamiseks on vaja säriaega, mis on kiirem kui 1/250. Toitumise jäädvustamine nõuab ikka veel seiret, sest peate rannikulinnuga sammu pidama, kui ta oma saagi püüdmiseks liival sibab. Linnuke peatub järsku, nokib liiva seest toidupala ja liigub edasi. Seirake olukorda teadlikult, mis tähendab seda, et säriaeg on liikumise jäädvustamiseks juba paigas.

Kui pildistate ava prioriteediga, siis selleks, et saavutada kõik see, arvestades pildistatava subjekti kiirusega, tuleb lihtsalt ava avada ja sulgeda. Üks rannaseire võludest seisneb selles, et taust on pildistatavast objektist nii kaugel. Ava sulgemine võib veidi rohkem fookusesse tuua objekti, kuid mitte tausta. Lihtsalt valige soovitud säriaja jaoks sobiv ava. Vahel peate võib-olla suurendama ISO väärtust, kuid seda on lihtne teha. Pidage lihtsalt meeles, et lõppeesmärk on näidata liikumist.

Teeme mõned fotod!

Rannaseire näib olevat kõige edukam hommikul, kui saabub mõõn. Mõõn paljastab toidulaua, millest rannikulinnud on kogunenud osa saama. Tegelikult piisab suureks rõõmuks vaid ühest linnust, seega vaadake linde otsides rannajoont ja kui need leiate, siis suunduge otse nende poole. Pidage silmas valgust ja kui märgatud lindudele paistab valgus tagant, tehke neile lähenedes suur ring, et valgus langeks neile eespoolt. Jõudes soovitud pildisuuruse saavutamiseks vajalikust kaugusest kaks korda kaugemale on aeg liivale pikali heita. Kõndige aeglaselt, hoides jalad nii vastu liiva kui võimalik. Kui tõrjute linnud eemale, ärge liialt muretsege, sest nad tulevad tagasi sööma. Korrake oma peas seda lihtsat mantrat – päike ja tuul jäägu minu selja taha. Nii õnnestub saada parimaid linnufotosid.

Üldiselt kulub umbes 10 minutit, et linnut teie kohalolekut täielikult ignoreeriksid. Selle aja jooksul saate neid jälgida ja teha mõttes märkmeid. Näiteks kipuvad leetrüdid looma rannaribal ajutisi territooriume, mida nad peavad enda omaks. Teised leetrüdid kihutavad nad oma ribalt minema. Sellest saab teha suurepäraseid pilte. Vahel kipuvad kajakad ahistama rannikulinde, kes on leidnud mahlase suutäie. Mõnele linnule meeldib toituvate lindude seltsis tukkuda. Märkate kindlasti mustreid, mis viivad teid lähemale fotode ja/või paremate fotode pildistamiseni. Iga linnuliik on ainulaadne, pakkudes teile lõputuid visuaalseid ideid.

 

Oluline on meeles pidada, et teravussügavus on väga kitsas ja taustal on segavad faktorid. Oletame, et teil on kaadris pisirüdi (lind, mis on rusikast väiksem). Linnud liiguvad ja kui samal ajal satub pisirüdi taustale suur valge kajakas, peatub vaataja pilk pigem heledal kajakal kui pisirüdil. Samas võib pisirüdi liikuda, sattudes rannaprügi ette. Mõne aja möödudes leiate kaadrist tõenäoliselt rohkem linde, kui suudate ette kujutada, mille kehaosi, jalgu, nokka, saba te kaadrisse ei soovi. Teid võib üllatada see, kui kiiresti üksildane rand täitub.

Samuti on objekti jälgimisel oluline meeles pidada piiratud liikumisvõimalusi. Harjutades selgitage välja, kui palju suudate end keerata, hoides objekti kaadris. Jätke õpitu meelde, et rannas olles soovitud valgust ära kasutada ja näiteks ainult selles piirkonnas pildistada.

Mul on enne randa minekut veel kaks soovitust. Linnud tulevad teid ignoreerides nii lähedale, et te ei suuda enam fokusseerida. Kui see juhtub, liikuge eriti aeglaselt, et nad ära ei lendaks. Lõpetuseks, rannaseire on tõesti sõltuvust tekitav! See on kõige lõbusam ja rahuldust pakkuvam linnufotograafia osa, mille saab hetkega omandada. Kogemus ja fotod, millega koju tulete, panevad teid õhku ahmima! Mida rohkem pildistate, seda paremini see õnnestub, sest saate üha rohkem teada erinevatest linnuliikidest ja sellest, mis muudab nad ainulaadseks. Rannaseire – lihtne ja lõbus viis oma linnufotograafia oskuste arendamiseks!

Article in English