HDR on lühend inglise keelest – High Dynamic Range image, eesti keelde tõlgituna kõrge dünaamilise ulatusega kujutis.

Selle saamiseks on mitu võimalust. Osades kaamerates teeb pildid ja paneb need üheks failiks kokku automaatika. Annan näpunäiteid HDR fotode tegemiseks. See pole liialt keeruline ning tulemus on alati põnev ja mõnikord lausa üllatav.

Alustame tavaliselt sellest, et valime sobiva võttepaiga. Vajalik on kaamera, millel on võimalik kasutada manuaalset säritusrežiimi. Lisaks on vajalik statiiv. Nüüd on vaja samast olukorrast teha mitu järjestikust võtet, kui iga võte on võrreldes eelmisega, erineva säritusega. Sellisel juhul saame me komplekti võtteid kus madalama säritusega võtetel on detailirohkelt kujutatud kõige heledamad alad ning kõige enam ülesäritatud pildil on detailid nähtavad ka tumedates alades. Hiljem pilditöötlustarkvaras ühendatakse erinevate säritustega võtted üheks pildiks, millel on detailid esitatud nii varjualades, keskmistes toonides kui helendites. Sellisel moel on võimalik luua ka pilte, kus heleduste dünaamiline ulatus on palju suurem kui oleme seda tavaliselt harjunud nägema. Selliseid pildid on huvitavad, kuid heleduste suure ulatuse osas tunduvad võõrad ja ebaloomulikud.

Kirjeldame HDR fotograafia pildistamise käiku.

1. Kui võttepaik ja kompositsioon on välja valitud, siis kõigepealt kinnita kaamera statiivile ning ühenda kaameraga distantspäästik.
2. Kaamera säteteks sobib kas manuaalne säritusprogramm (M) või avaprioriteetne säritusprogramm (A / Av). Viimane juhul kui on plaanis kasutada särikahvli funktsiooni. Kuna maastiku pildistamisel võib olla oluline teravussügavus, siis on tähtis, et kõikidel võtetel oleks avaarv sama ning teravussügavus püsiks muutumatuna. Seega soovitame muuta vaid säriaegu.
3. Kui mitu võtet tuleb teha? See sõltub eelkõige kui suur on erinevus heleduste vahel kaadrisse jääval alal, alates kõige sügavamast varjualast kuni kõige heledama piirkonnani. Mida suurem on heleduste ulatus, seda rohkem tuleks võtteid teha. Enamasti piisab kolmest kuni seitsmest kaadrist. Enne võtete tegemist võid mõõta ka dünaamilist ulatust oma kaameraga. Selleks sea kaamera valgusmõõtja punktmõõtmisele. Määra ära säriaeg kõige tumedamalt alalt (said näiteks tulemuseks 1/30 sek) ja kõige heledamalt alalt (said näiteks 1/500 sek). Seega dünaamiline ulatus on 4 astet. Võid arvestada, et teha tuleks vähemalt 5 võtet, säritussammuga 1 aste (f-stopp).
4. Kui kaameral on selline funktsioon olemas, võib edukalt kasutada ka peegelkaamera särikahvli abi. Sageli tähistatakse seda inglise keelest tulenevalt tähelühendiga BKT. Enamate võtete puhul tuleb enne järgmise kaadri tegemist muuta pildi säritust. Kaadrite heleduste erinevus võiks olla 1 kuni 2 astet. Jälgi, et kõige heledamas kaadris oleks kirjeldatud tumedad alad ning kõige tumedamas kaadris helendid, näiteks taevas. Kontrolli säritust histogrammi kasutades.
5. Võtted tuleks teha üksteise järel võimalikult kiiresti, et vältida olukorra muutumisest tingitud erinevusi piltidel. Nendeks võivad olla taevas liikuvad pilved või tuules kõikuvad oksad ning kõrred. Igatahes tuulevaikne ilm soosib seda tüüpi tööd. Jälgi et võtete vahel ei muutuks ka fookuspunkt. Kindluse mõttes võiks fookussüsteemi lülitada pärast teravustamist manuaalsele režiimile.

   HDR kujutise kokkupanekuks on mitmeid programme meie kasutasime Phomatix Pro tarkvara kus erineva säritusega võtted liidetakse üheks fotoks automaatselt ning fotograafil on võimalus valida erinevate HDR stiilide vahel. Sarnast lahendust pakub ka Photoshop.