Panin Nikon D5 proovile Tallinn Music Week`il

By in
388

Tekst ja pildid: Tõnu Tunnel

Olen tasapisi hakanud mõtlema, et peaks oma väga truu Nikon D800 kõrvale veel ühe teise kaamera hankima. Uued äsja välja kuulutatud D5 ning D500 tunduvad väga põnevad. Kui D800 hiilgab resolutsiooni ja dünaamilise ulatusega, tundus et äkki saaksin reportaazitöös hakkama ka D500’ga – kiire sarivõte, puhtad kõrged ISO-d, 1.5x crop kohati isegi kasulik, võrdlemisi soodne hind. Kui I AM Photographer ProShop-is uurisin selle saadavuse ja proovimise kohta olin üllatunud, kui öeldi, et seda kahjuks veel ei ole saadaval, kuid saaksin D5’te testimiseks laenata. Sellisest pakkumisest ei saa keelduda. Olin sellel aastal taas kord Tallinn Music Week’i fotograaf ja seal sobib pisut väikesema failiga, kõrgema ISO taluvusega kaamera hästi. Üritusi on palju, live-esinemised on keerulistes valgusoludes ja panevad kaameratõsiselt proovile. Juhtus nii, et lisaks Music Weekile oli mul veel üks portreeshuut, kaks interjööri ning ühe seminari pildistamine. Kaamera sai päris mitmekülgse tuleproovi.

Esimene tunne, mis mind D5’te käes hoides valdas oli siiras rõõm. Mul on hea meel, et kõiki asju ei püüta mirrorless kaamerate võiduajastul pisemaks teha. Täismõõdus suur profikere on käes ikka väga-väga mugav ja mul ei ole eriti suured käed. Objektiivid on mõnusalt balansis ja kaamera enda raskus annab kõvasti stabiilsust, et ka aeglasemate säriaegadega käest kenasti hakkama saada. Esimesel paaril päeval oli kere pisut harjumatult raske, kuid kolmandast päevast edasi oli see juba nagu käe jätk. Olen kunagi pildistanud Canon 1D seeriaga ning Nikon D2Hs/D3’ga ja see kehtib nende kõigi puhul. Teine aspekt mis kohe hämmastas on D5 aku vastupidavus. Harjumusest õhtuti laadisin aku järgmiseks päevaks uuesti täis kuigi tundub, et poleks võibolla isegi pidanud – ühel õhtul kaamerat vaadates näitas peale 1200 pildi tegemist aku endiselt 80%!

D5 on eelkõige reportaazhi ja spordifoto kaamera. Kaamera on kiire. Absoluutselt kõiges. Nii 14 kaadrit sekundis sarivõte 200 raw faili puhvriga, see kui kiiresti päästikuvajutus fotona realiseeritakse, kui lühikest aega peegel all on, XQD mälukaart jms. Kaamera teeb raps!raps!raps! ja tahab muudkui aina järgmist pilti teha. Kui panin kaamera sarivõttele oli raske näppu päästikult piisavalt kiiresti ära võtta, et ainult üks foto teha – kaamera on lihtsalt nii kiire, et alati tuli juba 2-3. Kiire sarivõte on väga mõnus näiteks konverentsil või kontserdil esineja emotsiooni või hüppe vms täpseks tabamiseks. Seda on võimalik ka mõningase kogemuse pealt ette näha ja ühe kaadriga tabada, aga kiire sarivõte lisab kõvasti enesekindlust ja mugavust.

Autofookus on meeletult hea. Kui ma D800 puhul enamasti kasutan ainult keskmist fookuspunkti ja ümberkadreerimist, sest teistes punktides ma ei saa alati kindel olla, siis D5 puhul kannatas täiesti vabalt lasta kaameral autofookusega ise tegeleda. Punkti valimine, nägude jälitamine, 3D tracking – kõik toimivad ülihästi ja seda ka väga hämarates tingimustes.

Asi mis kogu interneti kihama ajas on D5 kõrged ISOd. Kõrgeim tundlikkus mida kaamera laseb kasutada on 3’280’000. Jah – ISO kolm miljonit!!! Mäletate veel aega kui soovitati toas välguta pildistamiseks ISO 800 film osta? Praktikas on need ülikõrged ISO-d ikkagi mu meelest pigem teoreetilist laadi. Jah kaamera teeb fotosid nendel tundlikustel, kuid praktiliselt kasutatavast failist on asi väga kaugel. See oli tegelikult aspekt, mis esimese hooga natuke negatiivselt üllatas ka. D800 on juba pea 5-6 aastat vana kaamera ja arvasin, et progress on pisut suurem olnud. Maitse ja kasutuseesmärgid varieeruvad. Minu maitse jaoks on D5 ISO lagi kusagil 10000-16000 kandis. Seda on kõvasti vähem kui 3 miljonit kuid mitu tubli stoppi rohkem kui 4000 mida ma vahest raatsin D800 juures veel kasutada. Nüüd juba vaikselt igatsen seda mugavust nii kõrgete ISO-dega muretult pildistada.

Asi, mis samuti pisut üllatas on D5 dünaamiline ulatus. Mul ei olnud mahti laboratoorsel tasemel katsetusi teha aga interjööripildistamistelt ja nende töötlemise lihasmälult tundub, et D5 dünaamiline ulatus on pisut nõrgem kui D800 oma.

Kui resolutsioonilt on D5 juba üsna arvestatav ka arhitektuuri ja interjööritöö jaoks siis tundub, et ta ei ole siiski kõige praktilisem variant. Ilmselt D810 on hetkel väljas olevatest Nikonitest selleks parim. Aga seda küll, et 20 megapikslit on juba selline resolutsioon, millega peaks 90% igapäevaselt ette tulevatest töödest tehtud saama.

Tuleb tõdeda, et päris kurb oli D5’te tagasi viia. Jõudsin mõne päevaga sellega päris kiiresti ära harjuda ning kaamerat usaldama õppida, mis on päris oluline kvaliteedimärk. Mul on erinevaid kaameraid olnud arvatavasti 30 kanti ja väga tihti läheb kõvasti aega enne, kui saan aru, mis on mingi kaamera iseloom näiteks säri mõõtmises ja kus ta jänni võib jääda ja peaks ise järgi aitama jms. Kui ta oleks pisut soodsam ning ma pildistaks rohkem sündmusi ja reportaazhifotot ei oleks mingit kõhklust. Hetkel jään siiski unistama-mõtlema ja ootan et ka D500 kohale jõuaks 🙂

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply