Muskusveised, Roy Mangersnes

By in
359

Roy Mangersnes

Roy Mangersnes on väljaõppinud käitumisökoloog, keskkonnakaitsja ja professionaalne loodusfotograaf, kes elab Edela-Norras, Sandnesis. Roy on Nikoni saadik ja teda peetakse Norra üheks tänapäeva mõjukamaks loodusfotograafiks. Ta on avaldanud mitu raamatut, samuti on ta võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. 2013. aastal pälvis Roy prestiižse  Arctic Photographer of the Year (aasta Arktika fotograafi) tiitli Venemaa võistluselt Global Arctic Awards.Ühel tema võidutööl on suur muskusveise pull, kes raputab enda pealt ära liigset lund pärast seda, kui tugev lumetorm oli möllanud Dovrefjelli mägedes Norras.

Lisaks karjäärile fotograafina on Roy ka osanik ja professionaalne fotograafiavõõrustaja WildPhoto Travelis. Võõrustajana on tal tööd üle kogu maailma, alates Arktikast kuni Antarktikani, kuid külastades kohti ka Aafrikas ja Galapagose saartel.

Muskusveise ajalugu Norras

Idee viia muskusveised tagasi Dovrefjelli Rahvusparki Norras tekkis pärast fossiilide leidmist 1913. aasta kohaliku raudtee ehitamise ajal. Vähem kui 20 aastat hiljem lasti esimesed Gröönimaal kinni peetud loomad seal vabaks. Kuid II maailmasõda nõudis nende loomade elu. Saksa okupantide süüks võib panna ainult mõne looma tapmise. Ülejäänud loomade elu lõppes tõenäoliselt nälja tõttu. Esimese 10 aasta jooksul pärast sõda viidi samasse piirkonda 21 vasikat. Sellest ajast saadik on muskusveiste populatsioon jõudsalt kasvanud ning täna ulatub nende arv 300-ni. Mõned neist on isegi kaugele rännanud ja pesitsevad nüüd mujal.

Dovrefjelli Rahvuspargi populatsioon on viimastel aastatel võidelnud soojema ja märjema kliimaga. Paljud loomad on surnud viimaste suvede jooksul erinevatesse haigustesse. Loodetavasti peavad nad vastu ja me näeme neid imelisi elukaid nendel mäenõlvadel veel palju aastaid.

Muskusveise pildistamine

Igal aastal reisivad Dovrefjelli paljud inimesed, et seal elavaid muskusveised pildistada. Neid loomi ei ole väga raske leida ning koos kohaliku giidiga on kauneid pilte võimalik väga hõlpsalt saada. Kuid, nagu igasuguse pildistamise puhul, saab rohkem aega kulutades parema valguse, minna lähemale ja õppida pildistatavaid paremini tundma. Sellisel viisil on võimalik saada veel palju rohkem huvitavaid pilte. Ma lähen alati Dovrefjelli vähemalt 4-5 päevaks või isegi nädalaks.

Kui töötada ühe objektiga teatud perioodi vältel, on võimalik samas asukohas ka teist tüüpi metsikut loodust tegutsemas näha. Dovrefjelli Rahvuspargis on väga palju erinevaid loomi ja linde. Väga suur tõenäosus on kohata metsikut põhjapõtra ja punast rebast ning eriti õnnelikud võivad kohata polaarrebaseid või isegi kaljukasse. Kõige sagedamini nähtavad linnuliigid on rabapüü, lumepüü, roosterind-tüll, rüüt ja värvulised nagu kaunid sinirind ja hangelind. Kuna neile on lihtne läheneda, on võimalused kaunite piltide saamiseks suured.  Kuigi kaljukotkast ja jahipistrikku on väga raske pildistada, on ka neid võimalik näha.

Nagu igasuguse metsiku looduse pildistamise puhul, on ka siin kõige olulisem loomade heaolu. Siiski on muskusveiste pildistamise puhul oluline silmas pidada ka enda ohutust. Need hiiglasuured olevused on tavaliselt rahulikud rohusööjad ja ei ründa kunagi, kui neid just ei ärritata. Kui nad tunnevad end ohustatuna, annavad nad sulle sellest tsiviliseeritud kombel märku ja sa peaksid neid kuulama. Signaalideks on pea raputamine, perutamine ja mühatamine. Nad võivad ka ründamist imiteerida, kuid selleks ajaks peaksid sa olema juba ammu läinud. Muskusveised võivad tunduda uimased, kuid nad suudavad küllaltki kiiresti kiirendada 50-le kilomeetrile tunnis. Norras on inimestega õnnetusi juhtunud ja inimesed on saanud raskelt vigastada või isegi surnud. Pea meeles, et need antiikaegade esindajad ei ole kaugeltki kodustatud. Nad toodi maale tagasi üle 60 aasta tagasi ja nad on tõeliselt metsikud. Ainuke põhjus, miks nad inimeste lähenedes ei põgene, on see, et nad ei oska neid  nõrkasid kahejalgseid karta. Muskusveised on tavaliselt väga paiksed ja kui nad tunnevad end ohustatuna, siis nad pigem võitlevad, kui jooksevad ära. Seetõttu peaks olema selge, miks 200-meetriline vahemaa muskusveistega on vägagi vajalik.

Seda silmas pidades annab kindlasti suure eelise pika objektiivi kaasa võtmine mägedesse, et saada häid portreepilte. Kuigi, muskusveistest on juba olemas väga palju häid lähivõtteid, kuid samas ei ole väga palju pilte neist elukatest omaenda keskkonnas. Kuna nad elavad ühes kauneimas ja rikkumatumas Norra rahvuspargis, on hea mõte loomi pildistades püüda pildile ka maastik. Üksikud loomad või väike kari suurel sügisevärvides või lumekatte all oleval mägisel maastikul räägib palju suurema loo kui järjekordne portree.

Pildistamine talvel

Ma eelistan metsikut loodust pildistada talvel, kui õhk on värske ja maastik on rikkumatu ja külm. Mägedes võib talvel olla palju väljakutseid, kuna ilm muutub väga kiiresti ja selge sinine taevas võib minutitega muutuda hirmutavaks lumetormiks. Seetõttu on väga oluline olla võimalikult hästi ette valmistunud. Valmis tuleks olla kõige hullemaks, isegi kui päike paistab ja tuult ei ole.

Ma olen kogenud kohutavat ilma talvistes mägedes mitmel korral ja kui aus olla, siis võib see päris hirmutav olla. Kuid samas, need on ka hetked, mil on võimalik saada imelisi pilte. Kui kõik teised istuvad kodus soojendava kamina ees, meeldib mulle olla väljas ja saada pilte, mida keegi teine ei saa.

Minu jaoks on väga oluline olnud kujutada muskusveist sellise jää-aja hiiglasena nagu ta ka on. See elukas ei näita ennast korralikult rahulikes tingimustes, kuid kui tuul ulub ja lund lendab, saab päriselt aru, milline imeline loom see muskusveis on. See on loom, keda mulle meeldib pildistada.

Võidupilt

Auhinnatud muskusveise pilt Global Arctic Awards võistluselt on tehtud jaanuari esimesel nädalal filmivõtete ajal Dovrefjellis. Ma veetsin koos kaameramehe ja assistendiga seal ühe nädala, et teha reklaami oma tööle metsiku looduse fotograafina. Meie eesmärk oli dokumenteerida muskusveiseid oma talvises keskkonnas ja näidata, kuidas need eel-ajaloolised hiiglased mitte ainult ei jää ellu rasketes oludes, vaid lausa naudivad neid. Me tootsime ainult 5-10-minutilist filmi, kuid plaanisime selleks terve nädala, et kindlasti saada peale ka rasked ilmastikutingimused.  Lõpuks veetsime me kuus päeva tormituultes ja miinuskraade oli 20-25 kraadi – just see, mida me lootsime. Loomulikult oli see väga raske, kuid see kõik oli seda väärt. Mulle meeldib pildistatavatega aega veeta ja ma tõesti nautisin seda nädalat 18-ne muskusveisega ja pildil olev pull oli neist kõigi suurem.

Alates 2008. aastast olen ma kasutanud Nikonit kõikide oma pildistamiste puhul.  Selle konkreetse pildistamise puhul kasutasin ma kahte D3 kaamerat ja ka D3x-i. Õnneks võtsin ma kaasa ka lisa D3-d, kuna tuul sai kätte minu statiivi ja nii kaamera kui ka minu 70-200mm-ne objektiiv purunesid jäisel samblal. Selliste pildistamiste puhul eelistan ma selliseid objektiive nagu 500mm f/4, 70-200mm f/2,8, 28-70mm f/28 ja samuti 14-24mm f/2,8.

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply