Parim lill võib end ise Sulle ilmutada. Näed teda ja kohe tekib pildi jaoks idee. Õhtupoolik metsa all, päike läbi raagus puuokste. Ülane.

Tegelikult on lille mõiste veidi segane. Et olla lill, peab taimel olema õis. Aga see, et taimel on õis, ei tähenda veel, et teda kindla peale lilleks nimetatakse. Näiteks mustikal või pohlal on samuti õis, rääkimada õunapuust või kirsist, kuid neid küll keegi lilledeks ei nimeta. Lepime kokku, et lill käesoleva artikli tähenduses on taim, millel pole puitunud vart, millel on kaunis õis ning mille peamine kasutegur inimese seisukohast on tema ilu.

Metsaaluseid lilli pannakse harvemini tähele kui kultuurtaimedena kasvatatavaid. Ilmselt seepärast, et nad on enda esitlemisel veidi tagasihoidlikumad, vähemalt meie kohalikud lilled. Kevadest teab igaüks sinetavaid või valgendatud metsaaluseid, mis lähemal vaatamisel sinilille- või ülasevaibaks muutuvad. Samuti on nähtud varsakapja, nurmenukku või kullerkuppu. Samas arvan, et aas-karukellast on väga paljud meist mööda kõndinud ilma teda märkamata – tal on oskus meisterlikult ümbritsevasse sulanduda ja vaid varase hommiku kastepiisad toovad tema karvase ja kauni pale ilma otsimata esile.

Nagu iga muu looduse osa pildistamise juures, ei ole ka lillede pildistamisel mingeid kindlaid reegleid, mis 100% garanteeriks superhea tulemuse. On küll mõningad näpunäited, mille kasutamine enda nägemuse arendamisel abiks on. Neid siinkohal vaatamegi.

---

Eri õitsemisetappidel saab pildistada erinevaid pilte. Selline pilt oli võimalik tänu kullerkuppude õitsemisaja lõppemisele. Keskpäev, läbi pilve päike, puude varjus.

 

OTSUSTA, MILLIST PILTI SOOVID

Kui pildistad lille, siis pead enamasti otsustama kahe võimaluse vahel – kas tahad teha lille portreed või teha pilti „lill keskkonnas”. Esimesel juhul pead välja mõtlema, mis on need olulised osad lillest, mida jäädvustada soovid, teisel juhul pead näitama kas maastikku või taimekooslust, kus lill asub. Üldine tendents on, et ühte pilti proovitakse panna nii keskkond kui portree, kuid 99, 99% sellest head nahka ei tule. Kui tahad mõlemat, tee 2 eraldi pilti.

VALI HUVITAV VÕTTENURK

Püksipõlved saab puhtaks pesta, ilma neid mustaks tegemata jäävad aga paljud lähenemisvõimalused lillede juures ära kasutamata – vaid üksikud liigid kasvavad inimese kõrguseks. Seega lillefotograafia looduses tähendab enamus aega kui mitte kõhutades veetmist, siis põlvitades-külitades küll. Veelillede puhul tähendab see paljajalu või säärikutes vette minemist. Kui keegi ütleb „Haa, ma küll sain kaldalt mõnusa vesiroosi pildi”, siis vaatame järgmist soovitust. Päris kindlasti ei tasu teha pilt ära sellest kohast, kust lille esimesena märkasid, vaid teda peab vaatama iga nurga alt, et hea võttenurk leida.

OTSI PARIM ISEND

Lillede juures on meil aega otsida pildistamiseks parim isend – nad on inimajamõõdikute mõistes aegalsed. Seepärast me saame arvestada taime kõrgust võrreldes meie foto mõõtmetega, tema korrapära, tema värskust, tema sümmeetriat. Kui me rahuldume eelmises nõuandes mainitud kaldapealsel istumisega, on meie valik mitte parim isend, vaid parimal juhul kättesaadavaim isend. Metsa all sõltub tihti parim isend ka sellest, milline valgus tema peale paistab – osasid lilli varjab puutüvi, osasid oksad, osad on aga keskpäevapäikese täielikus meelevallas.

Kui oleme leidnud kõige kaunima lille, ei tähenda see veel, et teda hästi pildistada saab. Tema ees ja taga võib olla heina või oksarisu, ta võib kasvada lohus, kus ilma maapind segavalt pildile jääb. Siis ei jäägi muud üle kui rahulduda mõne vähem täiuslikuma eksemplariga, mis kasvab pildistamiseks parimas kohas. Lilleportree puhul tasub alati vaadata võimalust pildistada erinevat värvi taustadega – näiteks varaste kevadlillede detaile saab imehästi välja tuua, kui taustaks valida mõni veel sulamata valge lumelaik. Seega parim ei pruugi olla kõige kaunim, vaid kõikide tarvilike komponentide kooslusega taim.

---

Keskkonnapiltide juures peab vaatama, et lill pildil piisavalt domineeriks. Ta ei pea sealjuures olema kaadris väga suurelt. Norra pilves pärastlõuna. Ubaleht.

 

MÄNGI VALGUSEGA

Pildistamise juures A ja O on valgus. Keskkonnapildi juures sõltume me peaaegu täielikult ilmastikust ja kellaajast, kuid lilleportree tegemisel saame väga palju mänguruumi juurde. Jätame välklambi hetkel mängust välja, fotograafi kasutuses on mitmeid muidki, märksa igapäevasemaid võimalusi. Esmalt fotograaf ise – ta saab olla päikese ees, ta saab oma varjuga tumendada tausta. Varjude mahendamiseks saab peegeldina kasutada tavalist valget paberilehte. Ja kui käepärast on neutraalsetes toonides hele vihmavari, siis keskpäevasel ajal võib selle alla pildistama varjuda – vihmavari töötab nagu hajuti, mis teravad kontrastid pehmeks muudab. Mängida saab ka valguse suunaga – tihtipeale on vastu valgust tehtud pildid tänu sellele, et lilled on õhukesed ja kumavad läbi, palju põnevamad.

VALI PILDISTAMISEKS AEGA

Kuigi lillepilti saab teha pea igal ajal, on mõned ajad paremad kui teised. Näiteks on väga hea pildistada taimedest iludusi niiskes õhus – niiskus muudab värvid erksaks. Niiske aja miinuseks on see, et osad lehed kipuvad läikima, kuid selle vastu leiab rohtu võttenurka muutes. Niiskuse püüdmiseks on head ajad kastesed hommikud (osade lillede õied pole küll hommikuti veel täielikult avanenud) ja vihmajärgsed ilmaselginemise tunnid. Lilli on hea pildistada ka õhtul, siis on hea päikese oranzhikat tooni ära kasutada ning kesksuvel on lillede pildistamine tuulevaikse ilmaga võimalik ka täiesti kesköösel – sellal saab valgusele sellise tooni, mida muul ajal pole võimalik saada.

Pildistamise aja valikul veel üks nõuanne. Kui leiad mõne toreda isendi, aga valgusolud soovitud pilti teha ei võimalda, jäta meelde, mismoodi päike lille suhtes liigub ja mis ajal pildi tegemine oleks võimalik. Siis saad, kui soovid, järgmisel korral õigel kellaajal kohale tulla. Tagasituleku nõuanne kehtib ka tugeva tuule puhul – tuleb lihtsalt tuulevaiksel päeval tagasi tulla. Muidugi ei tohi siinkohal unustada, et lilled ikkagi ajapikku närtsivad, näiteks kuu aega kahe külastuse vahele jätta ei saa.

---

Valgust on võimalik ise mõjutada – lill on varjus, kuna olin ise selle ees. Taustale aga paistab päike. Orhideeline.

 

TEA OMA TEHNIKA VÕIMALUSI

Kui enamuste elusolendipiltide juures on oluline roll objektiivil – linnupildistamiseks on pikk teleobjektiiv, putukatele makroobjektiiv – siis lillepilte saab üldjuhul teha pea iga objektiiviga. Tõsi, mõned objektiivid lihtsustavad teatud kaadrite tegemist ja mõni objektiiv jälle limiteerib pildimotiivide võimalusi, kuid öelda, et ma ei saanud lillepilti teha, sest mul puudus õige objektiiv, üldiselt ei saa. Paar soovitust siiski on, et juhul, kui sul sellised objektiivid fotokotis pesitsevad, võid nende kasutamisel lihtsama vaevaga mõnusa lillepildi mälukaardile jäädvustada.

Esimene objektiiv on teleobjektiiv, fookuskauguse vahemikus 200-400mm. Seda objektiivi on hea kasutada suuremate lillede, näiteks kollane võhumõõk või kullerkupp, portreede tegemiseks. Tema mõnus omadus on see, et kui isegi teravussügavust suurendada (et lilleõis ja vars ja leht ikka kõik ilusti teravaks jääks), siis kaugemad asjad jätab ta ühtlaselt uduseks. See toob lille ilu pildil hästi esile ja pildistatu ei võistle pildil mõne segava taustaelemendiga.

Teine objektiiv, mis väikeste lillede juures teeb sama asja, mida teleobjektiiv suurte lillede juures, on makroobjektiiv. Eks makroobjektiiv ongi ju mõeldud pisikeste asjade suurendamiseks. Seepärast võimaldab see objektiiv lisaks portreede tegemisele jäädvustada ka lilleõie väga konkreetseid detaile – tolmukaid või kroonlehe mustrit.

Olenemata sellest, kas „lihtsustavad” objektiivid on olemas, peab lillepildistaja iga pildistamisel kasutatava objektiivi kohta teadma kolme asja – kui lähedalt selle objektiiviga pildistada saab, millised on objektiivi fookuskauguse  teravussügavuse võimalused ja missugune nende teravussügavuste puhul jääb taust. Näiteks lainurkobjektiiviga ei saa peaaegu kunagi ühtlast udust tausta, pildista nii lähedalt, kui tahad. Kui need kolm asja on selged, on palju lihtsam hea lillepildivõimaluse leidmisel seda mitte untsu keerata sellepärast, et soovid teha üht, aga tehnika võimaldab teha teist.

---

Suuremate lillede puhul on on raske tervet lille tema proportsioonide pärast kaadrisse mahutada. Väikeste lillede juures seda probleemi ei ole. Vihmajärgne veerandtund õhtupoolikul. Rootsi kukits.

 

OLE PILDISTAJANA JÄRJEPIDEV

Kõige paremaid tulemusi lillepildistajana (ja ükskõik mille pildistajana) annab see, kui oled järjepidev. Pidev pildistamine õpetab palja silmaga nägema seda, mida muidu tuleb vaadata läbi kaamerasilma. See õpetab omaenda pilte kriitilisemalt vaatama ja neilt ka õppima. Õppimine tähendab aga, et järgmine kord oskad kohapeal pildistada sedasi, kuidas varem ei taibanud seda teha.

VAATA TEISTE PILTE JA PROOVI ISE JÄRELE

Tihtipeale on õpetustes ja nõuannetes väga pildistamiseks konkreetseid soovitusi, lillede poole pealt näiteks, et hea on, kui lillel on mõni vihmapiisk või muu selline. Aga paraku see vihmapiisk ei aita, kui midagi muud huvitavat pildis ei ole. Enne pildistamist tasub alati vaadata, mida teised inimesed selles vallas on teinud ja just need, kes tõsiselt pildistamisega tegelevad. Kui kasvõi paar-kolm pilti endale mällu jätta ja välja mõelda, kuidas need tehti ning siis ise samamoodi järele proovida, on kasu sellest palju suurem kui ükskõik mis konkreetne soovitus, et veetilk siia või sinna. Ja tulemus on ilmselt ka kordades parem.

Lillepildistamise juures on muutunud klisheeks, et lilled ei jookse eest ära, aga neid ei ole lihtne pildistada. Klishee või mitte, aga see vastab tõele. Loodetavasti lihtsustavad eelnevad näpunäited Sinu lillepildistamisest ja artikkel innustab Sind proovima nende kaunite.. hmm, olendite olemust paremini pildile püüda. Ise usun, et maailma parim lillepilt on veel tegemata J.

Tekst ja fotod: Jaak Põder