Arusaadavalt tundub see fotokott üsna suur… Soome kohale sõites mahutasin need kõik tõesti ühte kotti ära aga igapäevaselt välja minnes tuli ikka valik teha ja kotis oli enamasti kaks keret ja kolm objektiivi.

Lisaks oli kaasas kaks Sirui statiivi, üks ca 2 kg ja veidi toekam ja teine väike ja kergem, ca 1 kg. Statiivide osas on minu soovitus, et kui seda on vaja seljas mäkke tassida, siis esmalt peab see olema kerge. Paksu lumega on muidugi vajalikud ka räätsad, et mitte olla nn „kinni“ teeradadel.

Riietusest kasutasin sellise külmaga (maksimaalselt oli esimestel päevadel -25). Valleret kindaid, mis koos aluskinnastega toimisid hästi.

Pildistamise protsessi kirjeldan nüüd mitte kronoloogiliselt päevade kaupa vaid võtame asja ette objektiivide kaupa. Esmalt suum objektiivid laiemast pikemaks ja siis fixid.

Z 14-30/4 S – see on Eestis minu põhiobjektiiv mis istub enamasti Z 7II ees. Temaga teen looduspilte peamiselt rabades ja mere ääres. Kasutan sellega peaaegu alati ka NISI filtreid. Tundras sain ma Z 14-30/4 S-ga küll ainult mõned arvestatavad pildid. See objektiiv nõuab kompositsiooniks head esiplaani aga seal on kõik ühtlaselt valge lumi ja ilusat detaili esiplaanile on üsna raske leida. Samuti on tundras kuused nii ilusad ja müstilised et need laia nurgaga nn ära kaotada pildile ei ole hea mõte. Kasutasin Z 14-30/4 S veel paaris kohas voolava vee ääres koos neutraalhallide filtritega.

Z 24-120/4 S on Z seeria üks värskemaid objektiive. Enne kui see välja tuli, oli Nikon Z kogukonnas teadmine, et see võib tulla vahemikuga 24-105 aga vähemalt minule meeldiva üllatusena tuli pikem ots siiski 120mm. Tänu sellele on see objektiiv laiemast otsast piisavalt lai ja pikemast otsast juba piisavalt „tele“. Ühe sõnaga väga universaalne ja väga kvaliteetne objektiiv.
Soomes sain sellega parimad pildid meie ööbimiskoha lähedal olnud Kuntivaara mäe otsas. Müüsin seltskonnale maha idee, et ainus ilus mägi sealkandis ei olegi Riisitunturi vaid on ka teisi mägesid. Aga nagu uue kohaga ikka, me ei teadnud kas on parkimiskohta…kui palju on vaja jala minna jne. Kui me lõpuks auto pargitud saime, oli loojanguni jäänud alla tunni. Vahemaa tundus üsna pikk…aga üritasin. Füüsilist vormi mul jagub ja katsin 4 km ca 45 minutiga. Kuna olin irdunud ülejäänud seltskonnast, siis mul oli kiire. Statiivi ma lahti ei võtnud ja kõik selle õhtu klõpsud on just Z 24-120/4 S-ga ja käe pealt. Üles jõudsin suts peale loojangut aga see tõeline ilu ongi just sellel ajahetkel. Hakkasime seda kutsuma Roosaks mäeks..:-)

Z 100-400mm/4,5-5,6 VR S objektiiviga pildistan Eestis natuke sporti ja natuke loodust, loomi-linde. Soomes oli päevakava selline, et kui oli ilus päikesetõus, käisid hommikul seda püüdmas, siis hommikusöök ning seejärel oli aega söögimaja juures lindude pildistamist harjutada. Käisime ka nii jala kui autoga mitmeid kordi rabapüüd otsimas aga pildile seda ei saanud keegi. Nägime neid küll paar korda autost ja paar korda ka tundras.

Vesipapid on Soomes veidi lihtsam saak. Tuleb leida lahtine veekogu ja seal neid ikka ka leidub. Samas nad pole ka väga kartlikud ja isegi algaja linnupildistaja võib neile üsna lähedale saada. Kasutasin Z 100-400mm/4,5-5,6 VR S objektiivi ka meie teisel matkal Kuntivaara otsa. See on tundras samuti väga sobilik, kuna ilu on seal väga palju ning sellega on võimalik pilt nn kokku suruda ning saada hoopis teistsuguseid tulemusi, kui nt 120 mm puhul.

Z 35 mm /1,8 S objektiivi soetasin just enne reisi. Plaanisin sellega teha klassikalistest pisut erinevaid virmaliste pilte. Proovisin esiplaanile sättida mõne puu või mingi muu huvitava objekti. Probleemiks osutus see, et kui puu on liiga lähedal, siis jääb see pildil liiga ebaterav. Seega peaks see esiplaani objekt olema pigem suurem ja veidi kaugemal asuv. Parandasin seda viga mõnel puhul ka nn fookuskuhja kasutades, ehk tegin taevast ja esiplaanist eraldi fotod ja panin need siis juba kodus Photoshopis kokku. Proovisin ka öötaevast panoraami teha aga 35mm on ikkagi üsna kitsas ja hea panoraami tegemiseks on kõvasti kogemust vaja, võib-olla pole ka kuulpea selle jaoks kõige sobilikum.

Z MC 105/2,8 VR S – kahjuks juhtus nii, et krõbedat külma ehk ilusaid jääkristalle oli ööbimiskoha ümbruses ainult esimesel kahel päeval ja siis ma seda võimalust palju ei kasutanud. Tundrasse kaasa võtmiseks oli objektiivide vahel äge konkurents ja see kahjuks mäe otsa ei saanudki.

Samyang 14mm/2,8. Korralik „valge“ lainurk, millega on tähti üsna lihtne teravaks saada. Sellega pildistasin ainult virmalisi. Neid anti meile reisi vältel peaaegu igal öösel. Kuna seltskonnas olid ka ühed Eesti kõvemad virmaliste spetsialistid, siis selles osas sai ka oma teadmisi oluliselt täiendatud. Kahjuks jäi tegemata üks peamine eesmärk: foto virmalistest lumises tundras. Seega on, mille pärast tagasi minna.