“See on kaamera, millega ka asjaarmastaja võib teha professionaalseid pilte” – niimoodi võtsid kokku EISA kohtunikud Nikon D7000 auhinda üle andes. Alates hetkest, kui see kaamera välja tuli, on ta saanud kolm väga hinnatud autasu: EISA, TIPA ja red dot tootedisaini poolt. Kuigi hinna järgi on tegu traditsioonilises mõistes asjaarmastajatele mõeldud esmaklassilise kaameraga, saab ta auhindu ometi ka professionaalide poolt. Miks?

Nikoni kaamerad meeldivad mulle. Mul on harjumus aeg-ajalt jalutada mööda tänavaid ja pildistada kohalikku elu, inimesi, kes seda keskkonda ilmestavad. Tajumaks ümbrust, kus elan, sügavamalt, teen seda vana Nikon FT kaameraga aastast 1975. See aparaat on vanem kui mina ja ta ei ole kogu oma eluea jooksul hooldust vajanud. Mind vabastab tema lihtsus: säriaeg, valgustundlikkus (ISO) ja ava on piisavad fotograafi põhitööriistadeks. Kui lisan patarei, töötab ka automaatne särimõõdik. Sellise kaamera kasutamisega saab hakkama igaüks. Selle kaameraga on pilti teinud ka minu 3-aastane tütar Miriam ja ma loodan, et see püsib töökorras ka veel siis, kui tüdrukul tekib tõsine huvi fotograafia vastu.

Nii vastupidavaid asju enam naljalt ei tehta. Üks positiivne põhjus, miks tänapäeval ehitatakse asju nii, et nad varsti laguneksid, on see, et tootja näeb neil veel arenguruumi. Esimene kümnend digifotograafias jääb meelde praktiliste, kuid paraku kehva kvaliteediga tehniliste lahendustega – tehnoloogia on arenenud nii kiiresti, et füüsiliselt väga vastupidavaid kaameraid polegi olnud mõtet teha, kuna tehnoloogia nende sees vananeb ülikiiresti. Niisiis on hoitud tasakaalus tehnilist ja füüsilist “säilivusaega” ja tavakasutaja on pidanud selle arengu kinni maksma.

Nikon ei ole selles küsimuses erand. Ka nemad on digiajastul tootnud kiiresti riknevaid plastmasskaameraid, mille tehnika viimase sõna järgi loodud sisu on aegunud mõne kuuga. Kuid nüüd on nad lõpuks loonud kaamera, mille kest on magneesiumsulamist – aastaid või aastakümneid karmi kohtlemist taluvast materjalist. Selgitan nüüd, miks see minu arvates on märk selle kaamera tehnilisest küpsusest.

Meie perre saabus D7000 kevade lõpus, minu fotokotti D3s kõrvale. Seda kaamerat testides juhtus peagi nii, et ta liikus minu fotokotist kogu perele kasutamiseks. Aja jooksul on temaga pilti teinud nii Miriam, kellele selle kaameraga filmimine on üks lemmiktegevusi, kui ka mu naine, kes aastate jooksul pole vaevunud isegi seda selgeks saama, misasi on ISO või kust määrata säriaega. Teiste mulle oluliste kaameratega (FT,F5,D3s,D700) on nad mõlemad hätta jäänud. Isegi mu 1,5-aastane tütar Hiie Maarja kasutas suvel juhust, kui olin kaamera põõsa alla puhkama jätnud, ja käis täpselt õiget nuppu vajutamas. Nii mõnigi pilt tema tehtutest vääris allesjätmist.

Hiie Maarjat vaadates meenub mulle, miks mind lapsena kutsuti hamstriks. Ka temal on pidevalt põsed punnis ja miski vajab närimist, poolik kurk või porgand või siis kustukumm. Nii on hommikuti ärgates tema esimene mõte ja nõudmine: süüa! Vaatepilt, kuidas ta kogu oma olemusega pudrupoti poole pürib, nii et pea väriseb innukusest, on väärt talletamist. Lapse mälestustevihikusse võib selle hetke kirja panna, võib ka pildistada, kuid need ei suuda edasi anda protsessi kogu ilu. Ühel hämaral kevadisel hommikul oli mu uus kaamera laual ja samal ajal, kui lastekisa saatel putru vaaritasin, suunasin kaamera lauanurgal Hiiele ja lülitasin tööle. VAATA VIDEOT!

Vastutasuks sain need hetked, mida olen küll nautinud, kuid iialgi pole korralikult jäädvustada saanud, perekonna kroonikasse lisada. Enne D7000t õnnestus mul samas olukorras salvestada ainult hämarust või üldse mitte midagi. D7000 aga on alati valmis ja seepärast on ta mulle armas.

Lastega õues hulkudes ei võta ma endaga kaasa D3s (sest ta on nii raske) ega kompaktkaamerat (sest ta on liig aeglane ja kehva pildikvaliteediga). D7000 võin usaldada õlale rippuma ja keskenduda lastele, sadagu vihma või olgu porine – aparaadi korpus on kõigeks selleks mõeldud. Ja teate, miks ma armastan oma lapsi pildistada just selle kaameraga? Kellelegi, ei suurele ega väiksele, meeldi käsu peale naeratada ja olla ilus. Kui käskida lapselt püsida liikumatult ja naeratada, on tulemuseks üldjuhul see, et laps ei tahagi enam pildile jääda või kaotab ta oma siiruse ja veiderdab. Seetõttu olen oma lapsi püüdnud pildile sundimatutes olukordades.

Näiteks kõik lapsed, kellele meeldib kiikuda, kaotavad kiigel valvsuse ja tunnevad siirast rõõmu. Väljakutse minu kui vanema jaoks on nüüd need hetked tabada ja pildistada. Senimaani on lähiportreesid kiiresti kiikuvast lapsest võimaldanud teha ainult professionaalidele mõeldud fototehnika. D7000 autofookus töötab sellises olukorras piisavalt kiiresti isegi ühe odavaima ja suhteliselt aeglase Nikoni objektiiviga 35mm f1.8 dx. Kui üks kaamera suudab seda, siis on see minu jaoks märk, et ta on piisavalt kiire ükskõik millistes olukordades.

Ühel päeval ootab ees kaks tööd, videointervjuu ning kontserdi pildistamine ja filmimine. Võtan kaasa kogu oma standardvarustuse, kaamerakeredeks Nikon D3s ning D7000. Ühe ees kasutan normaalulatusega Nikon 24-70mm f2.8 ja teise ees teleobjektiivi 80-200mm f2.8. Antud juhul tasub märkimist, et kuna D7000 on poolkaadersensoriga, siis teleobjektiiv saab pikema ulatuse – suur võit rahas, investeerimata pikema ulatusega kallimasse objektiivi. Kui D3s videosalvestuse funktsioon oli revolutsiooniline, sest võimaldas tänu oma suurele ISO ulatusele salvestada liikuvat pilti pea kõigis valgustingimustes, siis tehniline pildi kvaliteet ei olnud piisav, et näidata sellega filmitud materjali näiteks kinolinal. D7000 videosalvestuse kvaliteet on niisugune, et seda kõlbab näidata ka televisioonis või kinolinal – vabalt võib temaga üles võtta nii dokumentaal- kui mängufilmi. Samuti selle kaamera sensor on tundlikum kui on inimese silm, nii et valguse vähesust tema jaoks enam praktiliselt ei eksisteeri. Hämarhommikuse klipi Hiiest sain filmida, kuna ISO 6400 pilt on täiesti kvaliteetne.

D7000 vastab oma ülesehituselt väärtustele, mida fotograafid hindavad: lihtne ja konkreetne ligipääs kõigile funktsioonidele. Tema sensor ei ole kehvem ega parem kui Nikon D3s oma, ta on erinev. Sellist võrdlust ei ole kannatanud varem ükski muu tavatarbijale mõeldud eelkäija. Tal on täisautomaatne pildistamisrežiim, mida võimaldab pilti teha ka täielikul algajal. Kui aga
on soovi areneda, siis selle kaamera võimalused on selleks praktiliselt piiramatud.

Esmakordselt on tavakasutaja haardeulatuses mugava suurusega kaamera, mis pakub professionaalile mõeldud tulemust. Pildikvaliteet on profikaamerale võrdne. Tema korpus on vastupidav – põhjus, miks ma ei karda seda aparaati jagada terve perega. Ma olen kindel, et see kaamera kestab aastaid. Maailmas ei ole veel iial olnud kaamerat, mis oleks nii paindlik ja
võimalusterohke. Tundub, et lõpuks on taas saabunud aeg, kui kaamera ostule on võimalik vaadata kui investeeringule aastateks või lausa aastakümneteks.

Tauno Ööbik
videograaf