Kuidas näha nurga taha ehk Nikon DR-5

By in
220

Tekst ja fotod: Marek Kusmin

Kunagi tõmbas fotograaf musta riidepalaka üle pea ning kadreeris-teravustas pildistatava enne negatiivikasseti kaamerasse libistamist otse mattklaasil. Sealt edasi on kasutatud hulka erinevaid pildiotsijaid, küll lihtsalt traadist ehitatuid, küll optilisi, tänapäeval ka elektroonilisi. Nö nurga taha lubavad näha vaid šahtpildiotsijad, mis on tänaseks suuresti unustuse hõlma vajunud ning mõnede moodsate kaamerate pööratavad ekraanid. Jätame siinkohal kõrvale vahendid, mis toovad pildi kaamerast eraldiasuvale ekraanile.

Samas vajadus aeg-ajalt piiluda pildistatavat mõnes mitte kõige tavalisemas asendis on jäänud. Makrofotograafid, kes püüavad kaadrisse saada seenekest või sitikat, zeniidi suunas pilvelõhkujate pildistajad ja paljud teisedki on kindlasti võtnud sisse ka tsirkuse kehaväänajale au tegevaid poose, et näha, mis ja kuidas kaadris paistab. Moodsa kaamera live-view ekraan võib päeva päästa, aga mitte alati. Ka see võib olla asendis, mis kohe mitte kuidagi ei lase sinna piisavalt põhjalikult pilku heita.

Vast kõige tüüpilisemad olukorrad, kus inimese anatoomilise võimekuse piirid erinevaid poose võtta kohe kuidagi ei klapi fotograafi sooviga näha pildiotsijas paistvat, ongi juba mainitud – väga madalalt maapinna või põranda tasapinnalt pildistamisega ja ekstreemsete nurkade all (nii alt üles, kui ülevalt alla) pildistamisel. Või siis nende kombinatsioon.

Mingil hetkel jõudsin järeldusele, et olen enda füüsist sellistes olukordades küllalt vaevanud. Loomulikult ei ole nurkpildiotsijad kellelegi mingiks uudiseks, aga reaalset tööd polnud ma nendega varem teinud. Kui aus olla, siis eks nad piltide peal tunduvad üsna õrnakesed ning see ei ole just julgustav argument. Teiseks pidurdavaks asjaoluks oli kartus, et nendega majandamine toob kaasa kole palju pusimist ja kruvimist. Mõnes mõttes on see tõesti nii, aga kui pildistada mingi koha peal rahulikult ja pikemalt, kui üks-kaks kärmet klõpsu, siis tasub lisanduv monteerimistöö ennast neil juhtudel, mis eespool just kirjeldatud said, kindlasti ära.

Nurkpildiotsijate pakkujaid on palju (loomulikult piirab valiku konkreetne kaameramudel, mille küljes seda tarvitada soovitakse), hinnad varieeruvad mitmeid kordi. Skaala kallimasse otsa jäävad bränditooted ning odavasse otsa pigem kaheldava kvaliteediga (nii kooste- kui optilise kvaliteedi mõttes) alternatiivid. Ei saa eitada võimalust, et kusagil nende otspunktide vahel võib olla tooteid, mille hinna ja kvaliteedi suhe on väga hea, aga ise ostustasin siiski kõigepealt katsetada kaameratootja enda toodangut, et otsustada, kas ma prillikandjana üldse asjast abi leian. Põrsast kotis osta ei tahtnud, nii palusingi iamphotographer.eu lahketel inimestel sobiv pildiotsija lattu tellida (riiulis seda hetkel polnud), et seda lisaseadet näha-proovida. Juba paari päeva pärast kutsuti tellitut kaema.

Konkreetne nurkpildiotsija mudel, mis minu kaameratele sobib, on Nikon DR-5. Kaamera külge kinnitamiseks eeldab see originaalokulaari (või siis näiteks 1,2 kordse suurendusega okulaari Nikon DK-17M, mida ma ise kasutan ning millest on üsnagi abi kästitsi teravustamisel) ärakruvimist ning selle asendamist üleminekurõngaga. (Kes varem pole okulaari kaamera küljest ära keeranud, siis teadmiseks – eelnevalt tuleb sulgeda okulaarikatik, vastasel juhul on okulaarirõngas lukustunud). Kuigi üleminekurõnga serv on rihveldatud, on komplektis kaasas spetsiaalne võti, millega saab üleminekurõngast mugavalt tugevamalt kinni pingutada ning siis pärast jälle lahti keerata. Vältimaks ebameeldivat üllatust, et mõnel metsaskäigul võti kuhugi kännuprakku või mutiauku kaob, köitsin ta kohe peenikese nöörijupikesega otse pildiotsija vutlari külge. Üleminekurõnga sisse omakorda kinnitub nurkpildiotsija, samuti keermega. Pildiotsijal endal on külgede peal lukustusnupud, mille abil saab seda tugevamalt üleminekurõnga külge pingutada ja lahti keerata. Märgin veel, et DR-5 sõsaraks on DR-6, mis on mõeldud kandilise okulaariga kaameratele, ning mis libiseb originaalokulaari peale ilma midagi kruvimata (küll aga tuleb eemaldada kaamera okulaari ümbritsev kumm).

Tagasi esmamuljete juurde. Pildiotsija kaamera külge seatud, püüdsin sellest siis läbi piiluda. Esimene järeldus: prillidega seda kasutada ei saa. Pildiotsija okulaar on ümbritsetud laia kummiservaga, mis ei lase prillide kasutamise puhul silma piisavalt okulaari lähedale. Tootja pole siiski unustanud ka minusuguseid inimesi – DR-5 omab võimalust märkimisvärses ulatuses optikat vaataja silma järgi timmida. Nii et prillid otsmikule ja uus katse. Kui pilt teravaks keeratud sai, siis esimene mõte, mis pähe tuli, on “hmm, üle ootuste kvaliteetne, selge kujutis”. Tegelikult sel hetkel ma enam alternatiive ei tahtnud otsima hakata… 😉 Eks omajagu aitas heale pildile kaasa ka see, et kaamera ees oli üsna valgusjõuline objektiiv avaga f/1.6. Ka f/1.8 puhul pole mingit probleemi ja isegi f/2.8 puhul on vähegi mõistliku valguse puhul pilt hea.

Käsitsiteravustajate rõõmuks on pildiotsijal lisaks tavalisele 1-kordsele suurendusele võimalus üheainsa hoovaliigutusega lülituda 2-korde suurenduse peale. Teravustamine on nii hõlpsam, samas ei näe sel juhul kaadri servi. Nii et suurendushoovaga klõpsimine saab harjumuseks – käsitsi teravustaimiseks 2-kordsele, kadreerimiseks ja seadistuste nägemiseks 1-kordsele. Teglikult üsna mugav. Veel tasub mainida, et pildiotsija ei ole jäigalt ühte asendisse kinnitatud, seda saab sensori tasapinnas “ringi keerutada”, kusjuures iga 90° järel on ka väikese “klõpsuga” hoitav positsioon. Ka kõikides vahepealsetes asendites on pildiotsija sama kasutuskõlbulik, kui nendes fikseeritud asendites.

Miinuspoole pealt midagi? See, millisesse asendisse pildiotsija pärast kokkukruvimist jääb, on suuresti selgeltnägijate teema. Samas õnnestub teatava vilumuse saabudes asjad nii seada, et kõik lülid siiski soovitud asendisse jäävad. Pildiotsijal on ka sidur, mis laseb korpust alati edasi keerata (mugavam on seda teha päripäeva, et mitte juhuslikult ühendust lahti keerata), kui lukustustihvte mitte suruda.

Kui nüüd keegi endalt küsib, “kas ma samuti vajan nurkpildiotsijat”, siis eelkõige tasub mõelda selle peale, mida ja kuidas pildistatakse. Käe pealt seltskonnaüritust pildistav fotograaf sellele lisaseadmele pigem kasutust ei leia. Statiivilt või ka bean-bagi pealt pildistav loodus- ja makrofotograaf aga leiab küll, samuti arhitektuuri pildistaja. Näitamaks, millistes asendites näiteks nurkpildiotsijast abi saab, lisan paar näidist “setupist” ja ka ühe pildi, mis sellisest asendist tehtud (viimase originaal on leitav siit).

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply