Nikon D500 - loomamagnet

By in
320

Tekst ja fotod: Sven Začek 

450mm f4, 630mm f5,6 või 450mm f2,8, 630mm f4 ja 900mm f5,6 või 600mm f2,8, 840mm f4 ning 1200mm F5,6. Väga vinged numbrid, eks? Need on vaatenurgad, mida pakub Nikon D500 koos 300mm F4 VR, 300mm F2,8 VR ja 400mm F2,8 VR objektiivide ja 1,4x ja 2x konverteritega. Just vaatenurga ekvivalendid, mitte fookuskaugused. Sellised numbrid on iga loomafotograafi unistuseks!

Nüüdseks on Nikon D500 kolm nädalat minu fotokotis olnud. Õigemini on see rohkem aega kotist väljas veetnud, sest minu huvi kaamera proovile panna oli suur ja kohe esimesel päeval selgus, et D500 võimekus on midagi uut poolekaadriliste kaamerate juures.

Siiani on poolekaadrilised alati olnud minu arvates sellised kohitsetud pildimasinad. Kohitsemisvajadust olen ma mõistnud: kallis tehnoloogia ja teistsugune nišš. Aktiivsele harrastajale tublid kaaslsed, aga igapäevatöös siiski rohkem ärritavad kui abistavad töövahendid. Küll on neil kehvem autofookus, väikesest sensorist tulenevalt ebakvaliteetsed ISO-tundlikkused või siis on protsessorid nõrgad, mis võimaldavad teha ainult kuue kaadri pikkuseid sarivõtteid, mis metsas väga põnevate kohtumiste puhul mitte õnnest, vaid õnnetusest pisara silmanurka toovad. Loomulikult ka puudulik ergonoomika. Seda kõike muidugi võrreldes suurte täiskaaderaparaatidega. Seetõttu on minu huvi poolekaadriliste vastu olnud pehmelt öeldes leige kui mitte öelda olematu.

Nikon D500 puhul otsustasid Nikoni insenerid viia läbi korraliku optimeerimisprotsessi eesmärgiga paigutada võimalikult palju proffidele olulisi funktsioone pisikesse keresse selliselt, et hind jääks praktiliselt kõigile fotohuvilistele kättesaadavaks. Mul on hea meel, et mina selles protsessis osalema ei pidanud, sest see oli kindlasti ülimalt närvesööv kompromisside rägastik, mis tuli sellise kaamera sünniks läbida. Kuidagi nad sellega igatahes hakkama said.

Kindlasti kibeleb lugeja suus küsimus, kui kõrgel suudab D500 hoida lippu võrreldes suure venna D5-ga. Minu arvates on D500-l suurema venna ees täpselt kaks eelist. Esimene, tehnilinst laadi eelis on see, et D500 puhul katavad 20 megapikslit ära väikesema pinna ehk minu vaatevinklist saan ma rohkem piksleid looma peale. Võtame näiteks esimesest lõigust esimese numbri 450mm f4. Kui D500 paigutab 20 miljonit pikslit 450mm f4 vaatenurgale, siis D5 paneb sama arvu 300mm f4 vaatenurgale. Teine, praktlist laadi trump on hind. Kõigis ülejäänud mulle olulistes nüanssides on D5 parem, kohati lausa peajagu üle. Võrreldes hindasid peab see muidugi ka nii olema. Aga see räägib rohkem D500 tugevusest kui nõrkusest, et poolekaadrilist kaamerat üldse saab täiskaadriga samas lauses mainida. Minu jaoks on see poolekaadrilise puhul esimene kord sattuda täiskaadriga üldse võrreldavale tasemele. Ühesõnaga on see poolkaaderkaamerate juures täiesti uus etapp. On Nikon D500 ja siis on kõik teised poolekaadrilised kaamerad. Võtame nüüd ette D500 kasutusel avaldunud praktlised ja tehnilised tugevused ning nõrkused.

D500 on spetsiifilise töö kaamera
Nikon D500 on nišikaamera, aga minu jaoks kõige olulisema niši – nimelt loomafotograafia jaoks justkui loodud. Analoogina võib D500 vajaduse üle kanda spordifotograafiasse, ajakirjandusse ja igale poole, kus on tarvis motiivile lähemale pääseda. Jah, D500 saab kõigega hakkama ja võib edukalt teha ka tööd teistes valdkondades, kuid seal ei tule nii hästi esile D500 tugevused, vaid hoopis nõrkused.

Esimene asi, mis täiskaaderkaamerate ja suurte kerede (D3x, D4s, D5) kasutajale silma hakkab on puudulik balanss suurte teleobjektiividega. Näiteks D500 koos 300mm F4 VR-ga on väga äge ja hästi paigas kombinatsioon, millega saab ilma lihaseid rebestamata lendavaid linde kaasa vedada ja mida luurel olles sisuliselt näpu otsas ringi tassida. Kui kotist tulevad välja f2,8 avaga 300mm ja 400mm objektiivid, läheb ülesanne raskemaks. Seda nii lihastele kui ka pikast harjutamisest täpselt paika kalibreeritud kaamera ja objektiivi kombinatsiooni jäädvustamisaegsele liigutamisele, sest tavapäraselt hea raskuskese on järsku pisikesest kaamerast tulenevalt täiesti paigast ära. Seega, need, kes plaanivad D500 paaritada just nimetatud objektiividega, peaksid kindlasti poest kaasa viima nii D500 kui ka patareitalla. Patareitald on selle kaamera puhul minu arvates päris kohtuslik lisavarustus. Ärge lahkuge poest ilma selleta! Lisaks tasakaalu parandamisele suurendab akutald ka pildistamisaega, sest standardaku ei suuda väga hästi Nikon D500 pildistamiskiirusele ja arvutamisvõimsusele vastu pidada. Aku energia vähenemine on umbes selline, et iga sada klõpsu maksab 10% akust. Ja seda praegusel suviselt palaval ajal. Külmas on olukord ilmselt veelgi kriitilisem. Seega veelkord patareitald, akutald, vertikaalkäepide!

Teine moment, mis kohe silma hakkab on see, et pildistamiskauguse tunnetus on paigast ära. Seda mitte nüüd aparaadil, vaid fotograafil. Loomad on järsku väga lähedal. Poolekaadrilise kaamera kasutajatele pole see mingi üllatus, täiskaadrilt tulles on vahe väga suur.

Kolmas nüanss selgub siis kui pildiotsijast sisse vaadata. Seda tehes hakkab üks silm naerma ja teine nutma. Nuttev silm kurdab selle üle, et pildiotsija on täiskaadriga võrreldes endiselt üks paras lukuauk (okei, see on nüüd liialdus). Nüüd sekkub naerev silm ja märkab, et fokuseerimispunktid ulatuvad sisuliselt servast serva, mis on täiesti uudne kogemus minu fotograafiajaloos. Kompositsioniliselt laiendab pisike, kuid fookuspunktidest küllastunud pildiotsija, foto lahenduste valikut. Kui mul oleks veel kolmas silm, siis jääks see nutu ja naeru vahele, sest tema märkaks, et fookuspunktid on väga suured. Siin on D5 mind oma pisikeste punktidega ära rikkunud, sest nad võimaldavad väga täpselt looma silma sihtida. D500 puhul peab lootma kaamera arusaamisele fotograafi vajadustest. Muud head lahendust siin ei ole, kui teha ühest olukorrast duubelvõtteid, mis tulevad niikuinii, sest D500 päästik on väga tundlik ja pildistamisagar.

Nikon D500 tulistab kümme kaadrit sekundis ja teeb seda võrreldes näiteks D4s-ga väga vaikselt (D5 on vaiksem kui D4s, kuid ikka valjem kui D500) – igatahes suur tänu kõigi loomapildistajate nimel! D500 kiirtuli ei ole päris nii vaikne kui D810 oma, kuid peaaegu samaväärne.

Autofookus ja ISO kvaliteet
Need, kes on minu kaameraarvustusi lugenud teavad, et autofookus ja ISO kvaliteet on minu jaoks need kõige tähtsamad kvaliteedinäitajad fotoaparaadi juures. Selles osas Nikon D500 alt ei vea. Jah, fookus pole nii täpne ja agar kui D5-l, kuid D800-seeria kaameratega võrreldes hoopis teisest klassist. Jälle seal D5 klassi juures. Endiselt räägime poolekaadrilisest täiskaadriga samas kontekstis. Tegelikult peaksingi kirjutama ja võrdlema teiste poolekaadrilistega, aga siis oleks jutt väga lühike, sest Nikon D500 on poolekaadriliste vaieldamatu kuningas. Seega las ta pusib pealegi täiskaadrite mängumaal. Niisiis, autofookuse kiirus on lipulaevaga võrreldav. Kusjuures mina arvan, et puudujääk kiiruses ja täpsuses tuleneb fookuspunkti suurusest. D500 peab omajagu suurema ala pealt valima koha teravuse sättimiseks ja paraku läheb selleks rohkem aega. Ka täpsus kannatab seetõttu, sest aparaadile pole üheselt selge, kuhu fookuseerida. Siiski räägin ma siin väga marginaalsest tunnetusest, sest siiani pole D500 mind veel ühestki pildist ilma jätnud. Ptüi-ptüi-ptüi!

ISO kvaliteedi puhul ei saa enam D500-st täiskaadritega samas kontekstis rääkida, vähemalt mitte viimase generatsiooni omadega, sest siin annavad pisem sensor ja pisemad pikslid tunda. Õnneks on aga D500 sensori loogika ülesehitatud sarnaselt D5-le. See tähendab, et madalas otsas on järele antud, et kõrgem ots puhtam oleks. Sama on tehtud ka värviülekande ja dünaamilise ulatuse juures. Mina olen selle kompromissiga äärmiselt rahul, sest madalaid tundlikkusi kasutan väga harva. Nikon D500-ga olen peamiselt kasutanud tundlikkusi 1600-st kuni 3200-ni. Esimesel päeval proovisin ka ISO 6400, mis oli täiesti kasutatav ja kui hunt ning karu kakleksid koiduvalguses metsseakorjuse üle, siis ei ülteks ma ära ka ISO 12800-st, kuid nii 6400 kui ka 12800 on minu jaoks nö ilupildi jaoks liiga ebakvaliteetsed. Ühesõnaga läheb ilupildi piir D500 puhul minu jaoks ISO 3200 peal. See annab väga hea kvaliteedi, ma isegi ei kõhkle, kui ma need numbrid oma displeile krutin. Müratase on väga hea, värviülekanne ja dünaamiline ulatus samuti. Kui valgust pole selle tundlikkuse jaoks piisavalt, siis teeb tööd suurem vend, kui valgust tuleb juurde, siis alustab tööpäeva D500. Õhtul on vastupidi – D500 alustab ja suurem vend lõpetab. Kellel suuremat venda pole, see saab varem koju – pere on õnnelik!

Kõige suurem kiitus D500 aadressil tulebki sellest, et ma eelistan 80% olukordadest D500-t täiskaadrile just sellepärast, et ma saan pildistada kaugemalt. Looma suuremas plaanis jäädvustamine on ainult üks osa poolekaadrise aparaadi eelisest. Teine osa on ju see, et ma saan pildistamisel olla kaugemal, mis koos vaikse katikuga annab mulle võimaluse segamata loomade maailma pikemalt süveneda, kui lärmakate täiskaadrite puhul. Mida pikem on pildisessioon, seda tõenäolisem on põneva pildi saamine. Kes mäletab minu Nikon D5 ülevaadet, siis ma ütlesin, et pigem pildistan telliskivi kujulise kaameraga, millel on super autofookus, piisavalt piksleid ja hea ISO kvaliteet kui viimseni viimistletud ergonoomikaga aparaadiga. Paraku nüüd ongi nii, et käes nauditav täiskaaderkere peab rohkem aega kotis veetma, sest suure osas tööst teeb poolkaader ära. Jah, käsitletavuselt on D500 võrreldes D5-ga tõesti nagu pisike ja ebamugav tükk, kuid päeva lõpuks loeb siiski pilt. Pildi nimel olen ebamugavusteks ja suuremaks pingutuseks valmis. D500 kasutamise nädalad on minu peas sünnitanud ideaalse kaamera kuvandi. See peaks olema Nikon D5 kere 36MP sensoriga, millel saaks nupulevajutusega aktiveerida 36 D810 dünaamikaga megapisklit maastike ja muude liikumatute motiivide jäädvustamiseks. Uuesti nuppu vajutades kombineeritaks 36MP ümber pikslied liites ja seeläbi nende valgustundlikkust parandades D5 ISO-tundlikkuse võimekusega 20MP täiskaadersensoriks. Kolmas vajutus annaks kaamerale mõista, et äärmised pikslid tuleb nüüd puhkehetkele saata ja rakendada sensori keskosale 1,5x crop, et saada D500 tüüpi 20MP poolkaadersensor. Ah, unistused!

Kellele Nikon D500?
Minu arvates eelkõige liikuvale loomafotokütile. Kaugemate situatsioonide (Nikon D500 puhul on need vähemuses) tarbeks on autofookuspunktid jaotatud ära üle terve kaadri, saab lammas-all-vasakus-nurgas tüüpi pilte. Ilusa, kuni ISO 3200 tundlikkusega saab ka hämaras pildistada teades, et hädaolukorras on tagataskust võtta ka kõrgemad tundlikkused. 10 kaadrit sekundis pildistamiskiirus koos kiire autofookusega toetab fotograafi ka lindude jäädvustamisel. Nikon D500 – jah, mulle palun!

Nikon D500 eelised ja puudused
Eelised:
–    1,5x sensor viskab üleliigse välja, rohkem piksleid motiivil;
–    kiire ja tundlik (-4 EV) autofookus, palju mõlemas suunas tundlikke fookuspunkte;
–    10 väga vaikset klõpsu sekundis;
–    autofookuspunktid katavad peaaegu terve pildiotsija, võimaldab kompositsioonilist vabadust;
–    suurepärane pildikvaliteet kuni ISO 3200-ni (minu arvamus);
–    puutetundlik ja kallutatav ekraan;
–    valgustatud nupud;
–    hinna ja võimekuse suhe; 

Puudused:
–    ergonoomika (puudus võrreldes D5-ga, poolkaadriga harjunutele on üleminek teistelt poolkaadritelt edasiminek);
–    käistletavus suurte teleobjektiividega ilma patareitallata;
–    aku vastupidavus (100 fotot = ~10% akut, 1 foto võrdub 0,1% akut), jällegi põhjus patareitalla soetamiseks;
–    mõnes olukorras liiga suured fookuspunktid;

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply