Detektoristide leiud aitavad meil mõista ajalugu

By in
388

Tekst ja pildid: Aivar Pihelgas

Sageli võib just kevadel ja sügisel, kui põllud lagedad ja värskelt haritud mullast lõhnavad, märgata mehi, kes esmapilgul justkui sihitult ringi kõnnivad, kõrvaklapid peas, metalliotsija ühes- ja labidas teises käes. Selle valdkonna asjatundjad teavad, et Eestis võib tegutseda 400 kuni 500 asjaarmastajast detektoristi, kes on muretsenud endale metalliotsija ning enda õnne maapinda läbi kammides proovile panevad. Minul õnnestus end pooleks päevaks sappa haakida detektorismiga tegelevale harrastusarheoloogile, Raoul Annionile, kes ei ole lihtsalt varandust jahtiv õnneotsija vaid professionaal, kelle sihiks on meie teadmisi möödanikust avardada.

Metalliotsija pole mingi viimase aja leiutis ning tänapäevaks on selle seadme evolutsioon olnud märgatav. Metalliotsija on muutunud täpsemaks, ta annab informatsiooni eseme suuruse ja asukoha sügavuse ning isegi metalli tüübi kohta. See viimane on eriti oluline, sest meie põllud on külaltki tihedalt metallitükke täis – hobuse kabjarauad, põllutöömasinate detailid, poldid-mutrid, mürskude killud jne. Asjatundmatu kõrv reageerib esialgu igale piiksatusele ja ärev meel toob silme ette kujutelma peitaardest. Järgnevalt läheb käiku labidas. Maapind kaevatakse lahti, et leidu tuvastada. Selleks kasutatakse tavaliselt pisemat metalliotsijat, et august väljatõstetud mullast väike metallitükk üles leida. Tavaliselt on tegemist siiski tavapärase metallisodiga, mis hakkab mingisugust huvi pakkuma ehk 500-600 aasta pärast – õllepudeli kork, metallist nööp, alumiiniumkruusi sang, sigaretikarbi kaan. Põllu servast tuleb välja korraga kahe veini- ja ühe viinapudeli korgid. Kultuurilooliselt märkimisväärne leid ilmselt oleme avastanud muistsete traktoristide kogunemispaiga, kus rasket elu püüti tolleaegsete rituaalide ja joovastavate vedelike abil kõrist alla loputada.

Samas oli siiski üllatav, kui palju leide tuli välja ühe päeva jooksul, mis siiski minusugusele teemakaugele inimesele tundusid „haruldased“. See, et kahel põllul ringi vantsides on võimalik leida mitu tsaariaegset vasest kopikat, isegi üks Rootsi kuninga vermitud vasköörine. Terve peotäis vanu metallist nööpe ja väike metallitükk, millelt veidi näha ornamenti ning mis viitab sellele, et tegemist võib olla päris vana ehte fragmendiga. Need on kõik vaid poole päeva jooksul leitud leiud. Leidude rohkus tähendab seda, et ei olnud tegemist lihtsalt põldudega. Antud põlde hetkel uuritakse projekti “Ajakihid” raames. Huvitavamaid leide saab sügisel uudistama minna ERM-i uue maja osalussaalis avatavale näitusele. Leidude põhjal võib väita, et elutegevus on antud kohas kestnud juba üle 1000 aasta.

Paraku läheb palju leide kaduma lihtsa kasusaamise eesmärgil. Paljud leiud lihtsalt „kaovad“ ja ajaloo jaoks kaotavad need suure osa oma tähtsusest, sest keegi ei tea nende täpset leiukohta, ilmselt jääb märkamata ka palju väikesi detaile mille abil spetsialistid võiksid saada rikkalikult informatsiooni. Seepärast on väga oluline kõik leidude kohad fikseerida. Raoul kasutab leiu ülespildistamiseks ning asukoha fikseerimiseks Nikoni vee- ja põrutuskindlat digitaalset kaamerat COOLPIX AW 120. Tänaseks on Nikon välja toonud juba täiustatud COOLPIX AW130 kaamera. See on 16-megapiksline kaameraga millega võib sukelduda kuni 30 m sügavusele, see on põrutuskindel kuni 2 m kõrguselt kukkudes, külmakindel kuni temperatuurini –10 °C ja tolmukindel. Kuna kaameral on sisse ehitatud GPS seade, siis selle abil on väga lihtne fikseerida ka kõik pildistamiskohad täpsete pikkus ja laiuskraadidega. Lisaks on kaamera tarkvaras ka kaart mille järgi maastikul orienteeruda. Kuna sageli on käed mullased, siis oleks mis tahes teise kaamera või ka telefoni kasutamine pildistamiseks väga keeruline.

Kommenteerib Nele Kangert Muinsuskaitseametist.

Ajaloohuviliste otsijate töö tulemusena on viimastel aastatel avastatud ridamisi uusi muistiseid sealhulgas maastikus säilinud omaaegsete inimeste elukohti, matuse- ja tööpaiku jms ning erinevaid üksikleide ja aardeid, mis annavad arheoloogidele aimu sajandite tagusest kaubandusest, liikumisteedest ning elu-olust. Otsima minemiseks ei piisa vaid detektori olemasolust. Muinsuskaitseseaduse järgi peab esmalt läbitud olema koolitus ning taskus otsinguluba. Loomulikult on vajalik ka maaomaniku nõusolek. Koolitus annab baasteadmised leidudest ning juhised, kuidas mingi leiu korral toimida, nii et leiu ja leiukoha infoväärtus ei kahaneks. Väga oluline on oskus leiukohti dokumenteerida, sest just leiu paiknemine leiukohas, suhe teiste leidude ja ümbritseva maastikuga annab leiule tähenduse, dateeringu ja taustaloo. GPS-seade ja fotoaparaat on tõelise ajaloohuvilise detektoristi olulised abimehed. Fototehnika, kuhu juba on sisse ehitatud pildistamiskohale koordinaatide lisamise võimalus, teeb dokumenteerimise töö muidugi oluliselt informatiivsemaks.

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply