Tekst ja fotod: Aivar Pihelgas

Polarisatsioonfiltrid, ehk nagu fotograafid seda hellitavalt kutsuvad „pola“, on tänasel digitaalse fotograafia ajastul ehk üks enam fotograafide hulgas kasutamist leidvaid filtreid. Polarisatsioonifiltri poolt loodavat efekti on ka praktiliselt võimatu järele aimata digitaalse pilditöötluse kaudu. Enamasti välistingimustes kasutatava filtri juures tuleb arvestada, et tumehalli tooni filtriklaas võtab objektiivi jõudvat valgust enamasti 1,5 kuni2 astme võrra vähemaks.

Polarisatsioonfiltrid jagunevad kahetüübilisteks: tsirkulaarseteks (ringpolarisatsioon) ja lineaarseteks. Tänapäevastel kaameratel on soovitav kasutada ringpolarisatsioonfiltreid, sest seda tüüpi filter sobib paremini kokku peegelkaamerate valgusmõõtmise- ja autofookussüsteemiga.

Filtri toime seisneb selles, et keskkonnas levivad valguslained võnguvad mitmes erinevas tasapinnas. Polarisatsioonfilter laseb läbi vaid ühes tasapinnas võnkuvad lained, teised peegeldatakse filtri pinnalt tagasi. Pöörates filtrielemente omavahel, on võimalik taeva sinist tooni muuta tumedamaks, kaotada peegeldusi veepinnalt või klaasilt ning muuta värve kirkamaks. Filtrit peegelkaamera objektiivi ees kasutades on võimalik enne võtet veenduda filtri toimes ja selle ulatuses. Katseta polarisatsioonifiltriga maastiku pildistamist. Filtri toime tõhusus pole igas pildistamissuunas sama. Taevas tumeneb maksimaalselt, kui päike asub pildistamissuuna suhtes selja taga. Filtrit pöörates jälgi läbi objektiivi, millal saavutad soovitud ulatusega tulemuse.

Lühikese fookuskaugusega ülilainurksete objektiivide korral võid saavutada olukorra, kus taevas tumeneb vaid mingil alal ning soovitud tulemuse asemel näed taevas hajuvate servadega tumesinist laiku. Täiesti pilvitu taeva korral (eriti mägedes) võib saavutada ka olukorra kus taevas muutub lausa mustjassiniseks. Seepärast tasub polarisatsioonifiltrit kasutada mõõdutundega, et mitte saada ebaloomuliku valguse ja värvidega pilte.

Maastiku pildistades võime märgata, et taimede rohelus muutub sügavamaks ning värvid kirkamaks. Selle üheks põhjuseks on, et taimede lehed on kaetud sageli vahakihiga ning nüüd võimaldab polarisatsioonfiltrer kõrvaldada osa taime lehe pinnalt peegelduvatest valguslainetest.

Valguspeegelduste kaotamise efektiivsus veepinnalt või klaasilt sõltub valguse langemise nurgast. Valguse peegelduse sobiva nurga korral (maksimaalne efekt 40-45 kraadise nurga juures) õnnestub kaotada veepinnalt peegelduv taevas ning fotol tulevad nähtavale veekogu põhi. Ka auto aknaklaasidelt kõrvaldatud peegelduv taevavalgus avab meile võimaluse näha, kes viibib hetkel rooli taga. Polarisatsioonfilter ei toimi läikiva metalli pildistamisel, aga huvitav, et kui see on näiteks lakitud või kergelt oksüdeerunud (alumiinium, vask), siis toimib!