Teks ja fotod: Erik Mandre

Kunagi kui filmikaamera pealt digitaalkaamerale üle läksin, oli minu heaks metsakaaslaseks just kerge ja väike poolkaader peegelkaamera Nikon D200. Kuna tollel ajal kasutasin vaid manuaalfookusega optikat, oli poolkaadri juures peamiseks raskuseks teravustamine, kuna pildiotsijas avanev pilt oli vähendatud, mitte 1:1 ning ei hõlmanud kogu kaadri sügavust. See tegi minu jaoks fookusseerimise keeruliseks. Tänapäeval autofookuse ajastul  ei ole see nüanss teps mitte ebaoluline, sest silmaga tuleb ju nii või teisiti pidevalt jälgida fookuse täpsust. Seetõttu loobusin ma omal ajal poolkaadrite kasutamisest ja peale D200 saigi valitud FX ehk täiskaader peegelkaamera Nikon D700, mille pildiotsijast avanes võrreldes D200-ga selgem ja avaram vaade.

Hoides nüüd käes uusima põlvkonna 20,9 MP CMOS-pildianduriga poolkaadrit Nikon D500, oli minu esmaseks üllatuseks muidugi just see sama pildiotsija, millest varasemalt oli mul tekkinud võrdlemisi negatiivne hoiak kõikide poolkaadrite suhtes.  Nikon D500 pildiotsijasse kiigates avaneb sisuliselt 1:1 pildi ala, mis on veel pealegi väga selge – jääb tunne justkui oleksin heitnud pilgu täiskaader kaamerasse. Tundub, et esmakordselt on suutnud poolkaader peegelkaamera mind selles nüansis üllatada. Nikon D500 ei ole tõesti enam selline poolkaader, mille pildiotsijast kribu maailm vastu vaatab.

Visuaalselt on kaamera poolkaadrile omaselt kompaktne, aga sellegipoolest istub see ergonoomiliselt minu käes suurepäraselt. Samas ergonoomilisus on minu jaoks olnud läbivalt Nikoni üks selge trump. Sarnaselt suurele vennale (D5) on ka selle kaamera puhul käsitlusmugavust silmaspidades tehtud üks väga oluline samm. Nimelt on ISO nupp viidud päästiku juurde, mis võimaldab äärmiselt kiirelt ja mugavalt ISO väärtust muuta. Seni on ISO nupp paljudel juhtudel paiknenud ikka tagapaneelil ning selle kasutusmugavus on jätnud veidi soovida.  Looduspiltnikule on ISO kiire ja käepärane muutmisvõimalus väga oluline, sest erinevad hetked looduses nõuavad pahatihti ISO väärtuse kiiret vahetamist. Samuti on D500 juhtkang, millega fookuspunkte vahetada, sama, mis täiskaader profikaamera viimastel versioonidel (D5, D4S) ehk siis tänu selle disainile on seda sõrmega mugavam liigutada – üldsegi mitte väheoluline nüanss . Kõik need on sellised ergonoomilisuse pisidetailid, mis mulle selle kaamera juures koheselt positiivses mõttes silma torkasid, aga peamine minu jaoks on siiski see, mida see kaamera praktikas suudab. Seetõttu ma pikemalt neil erinevatel pisidetailidel ei peatu, sest  igaühel on võimalus seda kaamerat poes käes hoida ja kõiki neid ergonoomilisuse detaile omal käel avastada. Niisiis asuksin nüüd pigem praktikas looduspiltniku jaoks kõige olulisemate parameetrite juurde – autofookuse kiirus, täpsus, võimekus keerulisemates valgusoludes (nii hämaras kui tugevas kontravalguses) ning muidugi ISO kvaliteet ja lõpptulem pildi näol (värviedastus, pildi detailsus).

Nikon D500 tehnilised andmed, milledest väärib kindlasti väljatoomist pildistamiskiirus 10 kaadrit sekundis, ISO-tundlikkus 100 kuni 51 200, 153 fookuspunkti  (millest 55 või 15 on valimiseks saadaval), autofookuse uusim moodul ja autofookuse tuvastusvahemik  –4 kuni +20 EV. Olgu öeldud, et Nikoni endisel profikaamera lipulaeval D4S oli see viimane näitaja –2 kuni +19 EV ehk siis Nikon D500 autofookus peaks suutma vähemalt teoreetiliselt töötada kaks korda pimedamates valgustingimustes kui seda Nikon D4S. Seega puht paberil on eeldused Nikon D500-l väga head. Pikemalt tehnilistele andmetele peatumata, panen ma uue tulija koos oma Nikon D4S kaameraga kotti ja sean sammud südaöisesse rabasse, kus ootab mind pisike spetsiaalselt tedremängu jaoks kohandatud varje. Varje on seekord seatud kontravalgusesse, mis seab kaamera autofookuse tõsisemalt proovile kui pärivalgust pildistades – kontravalguses on detaile raskem kinnipüüda, lisandub rohkem müra ja autofookusel on suure valgusmüra tõttu kohati keerulisem objekti fookusesse saada.

Kuna Nikon D500 testimisel on mul kaasas ka oma Nikon D4S, siis kõrvutan mõõdukalt ka neid kahte kaamerat praktikas. Samas tuleb aru anda, et tegemist on nii erinevate kaameratega (poolkaader vs täiskaader, 20,9 MP vs 16.2 MP jne), et sellisel võrdlusel praktikas suurt tähendust ma ei annaks.

Autofookus
Autofookus on D500 kaameral ülikiire, kiirem kui isegi ühelgi teisel senisel Nikon profikaameral, kaasa arvatud D4S. See pole suur üllatus kuna D500 kasutab sama Multi-CAM 20K automaatse teravustamise andurmootorit, mis uusim Nikoni lipulaev D5. Selline autofookuse kiirus on hoogsa tedremängu jäädvustamisel mõistagi ainult abiks. Kui nüüd autofookuse poole pealt midagi ette heita, siis minu eelistuste kohaselt võiksid fookuspunktid olla väiksemad, sest kohati kippus servoteravustamise režiimis autofookus liigselt detaililt detailile hüplema  – tetrede puhul, kus teravustasin silmaümbrust, hüples  autofookus vahel liialt silmaümbruse  ja kulmu detailide vahel, mis on paratamatu, kuna fookuspunkt kattis ära üheaegselt ära nii linnu kulmu kui silma. Nikon D4S fookuspunkt on D500-st väiksem ja seetõttu käitus D4S kaamera tetrede jäädvustamisel vähemnärviliselt ja minu hinnangul fikseeris D4S fookust seetõttu paremini. Vähemalt selle põgusa testi juures jääb mulle paratamatult tunne, et seda ülikiiret autofookuse tööd ei ole D500 kaamera puhul tootja just kõige tõhusamalt rakendatud, kuid oma tööd teeb ta siiski kokkuvõttes hästi. Isegi intensiivses kontravalguses suutis autofookus objekti teravustada ilma suurimate viperdusteta.

Ilmselt huvitab enamust aga rohkem see, kui võimekas on kaamera õhtu- või hommikuhämaruses? Lühidalt öeldes võimekas, aga veidi pikemalt seda kokkuvõttes, pean esmalt juhtima tähelepanu sellele, et minu pildistamisobjektiks olid antud juhul tedred, mis on musta sulestikuga linnud ehk siis nagu tondid pimedas. See teeb iga kaamera autofookuse töö väga keeruliseks. Kuna minu testimisaeg oli väga piiratud, siis pean tunnistama, et ega ma kogu tõeni D500 võimekusest siin ei jõudnud. Minul ei õnnestunud hämarate valgusolude testi käigus kogeda D500 tuntavat üleolekut D4S vastu, vaatamata sellele, et paberil peaks see kaamera oma kaks korda paremini nägema. Mai alguses hommikul veidi enne kl 4 pildistamisel olin mõlema kaameraga üsna hädas, aga polnud ka ime, sest püüdsin hommikupimeduses fokusseerida tumedat lindu,  tumedal  taustal – see ei ole, ega peagi olema kergete ülesannete killast. Kui tedre valged sabasuled suudeti mõlema kaamera puhul kiirelt fookusesse saada, siis tumedate linnu piirjoonte või isegi linnu punase kulmu püüdmine fookusesse oli märksa vaevarikkam ja nõudis mõlema kaamera puhul üsna tõsist pidevat proovimist. Kohati mulle tundus, et D500 suudab seda kontrasti linnu tumeda piirjoone ja tausta vahel kergemini  leida kui D4S, aga mingit kindlat veendumust ma selles osas ei saavutanud. Samas saan Nikon D500 puhul siiski autofookuse osas kokkuvõttes pöidla püsti keerata, sest enamus olukordadest töötas D500 autofookus väga tasemel ja ma tundsin end selle kaamera taga sama kindlalt kui oma D4Sga – see on tugev kompliment  oluliselt madalama hinnaklassiga kaamerale.

Pildikvaliteet ja ISO
Pildikvaliteet ja ISO käivad minu silmis ikka käsikäes, sest mida kõrgem on ISO väärtus, seda rohkem hakkab ka pildikvaliteet nii värviedastuse kui müra tõttu kannatama.  Arvan, et siinkohal ei oleks vast õiglane asuda hindama värviedastust ja müra taset poolkaader vs täiskaader kaamera vahel, aga kuna mul juba mõlemad kaamerda olid kotis, siis ega kiusatusele ikka vastu saa. Seega tegin ka mõned kaadrid kahe kaameraga samades valgusoludes, samade tehniliste parameetritega. Nagu arvata võis, tuli selles võrdluses selgelt esile täiskaadri suurema sensori trump, mis pakkus poolkaadriga võrreldes ikkagi paremat värviedastust ja väiksemat mürataset. Aga kui jätta nüüd selleks puhuks täiskaader kõrvale, siis üldiselt suutis D500 mind pildikvaliteedilt üllatada. Tegin hommikuses hämaruses nii ISO väärtusega 12800 kui 51200 mõned kaadrid ning pean tunnistama, et nii head detailsust ma ei uskunud sellelt kerelt saavat, eriti veel vastuvalgust oludes ja pidades silmas, et teder ju niigi tume lind. Nikon D500 suudab püüda detaile ka väga kõrgetel ISOdel ja see on hea uudis igale looduspiltnikule, kel meeldivad hämarad ajad.

Lõpetuseks pean nentima, et Nikoni uus poolkaader peegelkaamera suutis mind sellel põgusal testimisel üllatada minu kui looduspiltniku jaoks kõige olulisemate omadustes  – selle kompaktse kesta all on peidus ikka väga tõsine aparaat, millega on võimalik loodushetki kaadrisse püüda ka kõige keerulisemates oludes.

NB! Kõik allolevad pildid on esitatud RAWist otse JPEG formaati viidud failidena, milledel puudub igasugune müraeemaldus.