Nikon D5 - autofookusmaniakk!

By in
494

Tekst ja fotod: Sven Začek

Autofookus! Parafraseerides Joosep Tootsi: “Oh, sa Juudas!”

Sellega on kõik öeldud. Nikon D5 ülevaade võiks nüüd lõppeda ja ühtlasi olla minu lühim kirjatükk, sest kes üldse mõtlevad, kas seda kaamerat osta, siis sõna autofookus peaks asja otsustama. Ainuüksi sellepärast juba tasub. Aga hea küll, rääkisite mu pehmeks, heameelega kirjutan selle tüki pisut pikemaks, sest enneolematule autofookusele lisaks on Nikon D5-s veel suur hunnik suurepärast kraami, millest kokkukeedetud kompott on parim kaamera, mis eales tehtud.

Enne magustoidu, jah, D5 autofookuse, kallale asumist võiks kokku leppida, et edaspidi fotograafiaalaselt autofookusest rääkides tuleb täpsustada, kas räägitakse autofookusest nagu see eksisteeris enne D5-t või siis D5 autofookusest, sest Nikon D5 lõi selles valdkonnas omaette liiga, enam ei saa rääkida autofookusest üldiselt.

Vahelepõige (pole seotud D5-ga, taustaks südamelt ärarääkimise lõik)
Hakkame siis otsast peale. Otsaks on eelmise Nikoni lipulaeva, Nikon D4s ülevaade, mis on kirjutatud täpselt kaks aastat tagasi samuti aprillikuus keset kevadist virr-varri. Ausalt öeldes ei olnud ma uueks kiidulauluks nii ruttu valmis, sest arvasin, et D4s-ga väljatoodud imeline grupifookus saab järgmise kaameraversioniga edasiarenduse, mis annab tulemuseks küll grammikese parema kaamera, aga mitte midagi revolutsioonilist. Minu ja kõigi teiste fotograafide õnneks arvasin ma valesti, sest D5 on viinud D4s-is ilmavalgust näinud uuendused täiesti uuele tasemele. Tegelikult ma juba ootan, et Nikon teeks ka midagi kehvasti, siis ma saaks kirjutajana oma usaldusväärsust tõsta, sest viimasel ajal tuleb minu sulest ainult kiidulaulu ja lugejale võib see pika peale hakata kahtlasena paistma. Võin kinnitada, et mingit kohustust mul Nikoni saadikuna head müügijuttu ajada ei ole, otse vastupidi – lepingu järgi on minu ülesandeks Nikoni tehnikat kõikvõimalikes olukordades testida ja anda teada just puudujääkidest, mida tuleks uute toodete juures täiustada või ümber teha. Seepärast otsisin tikutulega, mis võiks Nikon D5 juures paremini olla. Paljudel lugejatel on tekkinud ettekujutus, kas teadmatusest või kadedusest, et kui Nikoni saadikutele pakutakse tasuta või soodushinnaga tehnikat, siis on see justkui näpu vanakuradile andmine ja vastutasuks peab hakkama igal pool kõikvõimalikku müügimulli ajama. Kuigi seda võib olla tänapäeva süvakapitalistlikus maailmas raske uskuda, siis see pole nii! Pealegi fotograafina huvitavad mind eelkõige pildid, ma ei saaks oma igapäevatöös kasutada kesiseid, kuid TASUTA saadud tööriistu, sest minu tööspetsiifika on niivõrd nõudlik, et jääksin sellisel juhul lihtsalt piltidest ilma. Tõe huvides olgu öeldud, et kui Nikon tegi mulle 2008. aastal ettepaneku hakata nende saadikuks, siis minu esimene vastu oli ei, sest vaatamata asjaolule, et ma kasutasin katkise autofookusega Canon 1Ds MarkIII kaamerat, oli sellel 21 MP sensor võrreldes toonase Nikoni lipulaeva Nikon D3 12 MP sensoriga. Minu töövoos oli see oluline vahe. Nikoni inimesed mängisid avatud kaartidega ja otsustasid toonasele Canonimehele saladuse usaldada ning ütlesid, et sügisel tuleb välja 24MP Nikon D3x. Sama autofookusega, mis on Nikon D3-l. Sellepeale ütlesin ma pärast Nikon D3 paarinädalast testimist kindla jah, sest mul oli villand Canoni katkise autofookuse tõttu piltidest ilmajäämisest. Siiani satun vahel arhiivis toonastele piltidele ja jääb üle ainult sarvikut kiruda, sest loodus pole sarnaseid hetki uuesti pakkunud. Niisiis ma loodan, et keegi ei soovi enam kasutada loogikat nagu tähendaks tasuta tehnika sõnavabaduse kaotust. Pealegi, kui mõnest teisest leerist (Canon, Sony, Pentax) tuleks praegu samasugune pakkumine ja pakutaks peale veel ka näiteks raha, siis oleks mu vastus ei, sest kellelgi pole pakkuda olulisimat asja – Nikonist parimat tehnikat, mis võrdub rohkemate pildiolukordade õnnestumisega! Vahelepõike lõpp.

Hakkame siis nüüd uue kaamera otsast peale. Nikon D5 kere juures on läbiviidud mõned pisikesed, kuid olulised muutused. Olulisim nendest on ISO nupu viimine tagaküljelt päästikunupu ette. Enam ei pea filmimise käivitusnuppu ISO reguleerimise nupuks ümber programmeerima, et saaks tundlikkust ühe käega muuta. ISO nupu asemele on nüüd pandud pildistamise kaadrisageduse reguleerimise nupp, mis minu arvates just väga loogiline ei ole. See on esimene ülal mainitud tikutule leid. Pildistamist see muidugi ei mõjuta. Muutuse tõttu on tagaküljel asuvalt displeilt kadunud hetkel aktiivne ISO väärtus, mis mulle sealt juba 9 aastat vastu vaadanud on. Selle asemel on nüüd kirje CH12 (continuous high 12 frames per second), kui olen valinud pildistamiskiiruseks 12 kaadrit sekundis. Arvan, et siin oleks võinud jätta nupu programmeeritavaks.

Teine oluline muutus kere juures on horisontaalse käepideme veelgi minu käe järgi meisterdamine. Oleks huvitav teada, kas see ka teistele rahuoleva muige huulile toob. Mulle igatahes küll. Pöidlatuge on süvendatud ja see ulatub kõrgemale kui D4s puhul. Mõlemad joystickid on ka tsipakene asukohta muutnud ja on nüüd paremini käsitletavad. Ka vertikaalkäepideme pöidlatuge on ergonoomilisemaks lihvitud.

Kolmandaks, on kerele paigaldatud palju programmeeritavaid

nuppe, nii esi- kui ka tagaküljele, et kaamera just enda omaks seadistada. Tunnistan, et selline väike lahkus Nikoni inseneride poolt, mis arvestades tänapäeva digiajastu võimalusi oleks võinud aset leida juba mitu kaameramudelit tagasi, tekitab küll suurema kaameraga ühtekasvamise tunde. Mõttekaaslasega pildistama minnes on ikka parem tunne kui kellegagi, praegusel juhul millegagi, kes sõrgu vastu ajab.

Pöörame nüüd pilgud Nikon D5 sisemusse. Ülalnimetatud täiustused on toredad ja asjakohased, kuid ilma sobiva sisuta oleksid need väärtusetud. Sisu on kaamera juures kõige tähtsam ja minu jaoks koosneb see pildikvaliteedist, autofookuse kiirusest ja täpsusest ning ISO kvaliteedist kesistes valgustingimustes. Ma pildistaks pigem pooliku tellisega, millel on sisu kui täpselt minu kätte sulanduva üliergonoomiliae meistriteosega, mis annab kvaliteedis järgi.

Pildikvaliteet
Pildikvaliteedi all pean ma silmas värviedastust ja dünaamikat ehk siis heledate ja tumedate toonide samaaegse jäädvustamise võimet. Ja seda mitte absoluutväärtuses, vaid eelkõige kõrgemate ISO-de juures. Madala otsa osas on internetifoorumites Nikon D5 kallal suur nutulaul lahti lastud. Nimelt olevat Nikon D5-l madalatel ISO-tundlikkustel kehvem dünaamika kui tema eelkäijatel. See pole tõsi, isegi kui oleks, siis kiidaksin mina oma pildistamisspetsiifikat silmas pidades kompromissi heaks, mis võtaks madalast otsast ära ja paneks kõrgesse otsa juurde. Selle kaamera peamine sihtgrupp on siiski loodus-, pressi- ja spordifotograafid, kes 95% oma tööst vajavad siiski kõrgeid tundlikkusi. Kusjuures madal tundlikkus pidavat kuulujutu järgi andma grammikese kehvema tulemuse kui eelmise põlvkonna kaamera Nikon D4s (siiski parema, kui ükski Canoni kaamera (andmed DxOMark senosritestidest)). See kõik on jutt enne teste ja see jutt tuleneb oskamatusest säri mõõta. Enamik foorumites valeinfo levitajaid on nö tavakasutajad, kes suures osas ostavad viimase malli kaamera oma hobi tarbeks, mitte tööks. Ma ei ütle, et nii ei tohiks teha, ikka tohib ja see on tore. Arvustusi kirjutatakse ka siis millegipärast esimesel õhtul, ilma kaamerasse süübimata, et olla nö esimene arvustaja. Vot selle kohta ma ütleks küll, et nii ei tohiks või vähemalt pole see minu arvates aus. Pinnapealselt tutvumisel hakkavadki levima valed kuuldused. Alasäris fotot annab päästa, kuid selle dünaamika ei ole kunagi võrreldav korrektselt säritatud foto dünaamikaga. Mina kahjuks pole veel jõudnud madala ISO dünaamika testini, sest olen nautinud kõrgete ISO-de uut taset. Julgen arvata, et siin siiski tagasiminekut ei ole või kui ongi, siis saab see olema niivõrd marginaalne, et kõik on kompromissiga nõus. Igatahes ootame ära DxOMark testitulemused, siis oleme targemad.

ISO kvaliteet
Tulles tagasi oma lepingujärgsete kohustuste juurde Nikoni saadikuna, olen ma iga kaamera raporti lõpus toonud välja kolm minu jaoks kõige oluisemat nüanssi, mis võiks järgmise kaamera juures paremini olla:

  1. võiks olla rohkem megapiksleid (Nikon D810 36MP on minu jaoks piisav, selle raportis ma enam lisa ei palunud);
  2. kõrgem ISO võiks olla puhtam, parema dünaamika ja värviedastusega;
  3. autofookus võiks kiirem olla.

Nikon D5 on astunud sammu ning rahuldanud vastavalt võimalustele kõiki minu soove. Megapiksleid võiks olla 24, siis oleksin ma ülirahul. See oli nüüd see teine tikutule leid. Nikon D5 ISO kvaliteet on aga jällegi uus tase. Sedakorda mitte niivõrd müra hulga vähenemise osas, kuivõrd pildikvaliteedi parandamise osas. Vahemärkusena ütlen, et tõstes ISO ei ole müra suurenemine ainus kõrvalnähtus. Tõstes ISO, suureneb müra, vähemeb dünaamika ja halveneb värviedastus. Värviedastuse halvenemise juures ongi Nikon D5 juures tehtud peamisi edusamme võrreldes Nikon D4s-ga.

Autofookus
Palun nüüd kõik lauda, magustoit on serveeritud!

Autofookuse omadusi määravad peamiselt kolm aspekti. Täpsus, kiirus ja funktsioneerimine äärmuslikes tingimustest ehk lihtsalt öeldes võimalikult pimedas. Kõigi aspektidega on Nikon D5 puhul intensiivselt vaeva nähtud ja tulemused on kohe märgatavad.

Täpsuse tarbeks on autofookuspunkt pisemaks tehtud. D4s-i fookuspunkt oleks justkui lõigatud neljaks ja ühest neljandikust on saanud D5 fookuspunkt. See on nii jämedalt öeldes. Tegelikult on jagatud kolmega, sest 51-st punktist on saanud 153. D4s mõistes suur autofookusruut on

D5-l tehtud väiksemaks, kuid suure, D4s mõõtu ruudu poolt hõlmatud alal on nüüd üks pisem ruuduke ja kolm abipunkti, neid otseselt valida ei saa, nad töötavad käsikäes valitud pisikese ruudukesega. Tulemused on märgatavad. Parima näite autofookuse täpsusest pakub portreefoto valdkond. Portree juures on tihti suurt ava kasutades probleemiks asjaolu, et suur fookuspunkt katab üheaegselt ära nii inimese kulmu kui ka silma ja autofookus valib siis teravustamiseks paratamatult kulmu, sest see on silmast eespool. D5 puhul on punkt piisavalt väike, et tavapärasest portreekaugusest saab ilusti silma punkti alla paigutada. Loodusfoto valdkonnas esineb sama probleem muuhulgas händkaku pildistamisel. Silmad on näokettas niivõrd palju seespool, et paratamatult on peenete sulgedega kaetud nägu terav, aga silmad tsipakene udused. D5-ga sellist muret enam pole.

Edasiminek autofookuse kiiruse osas on ehk kõige vähemmärgatavam, sest juba varasemad mudelid olid väga tublid. Hämarates tingimustes muutub vähemärgtav vahe aga suureks haigutavaks kuristikuks, sest tänu paremale hämaras nägemisele suudab D5 hoida ka suuremat teravustamise kiirust. Võrdluseks olgu öeldud, et Nikon D4s autofookus suutis töötada -2 EV väärtuse juures, Nikon D5 suudab seda teha aga neli korda pimedamas ehk -4 EV väärtuse juures. Reaalsuses tähendab see näiteks tedremänguhommikul seda, et Nikon D5 lubas mul pildistamist alustada tervelt 15-20 minutit varem kui D4s.

Kuna D5 autofookusmoodulile pühendati mikroskeemil lausa eraldi siin, tehnokraadid parandagu, kui see pole õige väljend, et ei tekiks nö infoummistust, siis suudab D5 eelkäijatest tunduvalt edukamalt näiteks 3D fokuseerimist kasutada, mis on hämarates tingimustes kaootiliselt käituvate lindude pildistamisel tõeline päästeingel. Varasematel mudelitel käis 3D fokuseerimine kehvemates valgustingimustes üle jõu, küllaldases valguses oli toimimine rahuldav. Kuna 3D fokuseerimise puhul analüüsitakse samaaegselt kõiki fookuspunkte, siis ei jätkunud enam ressurssi fokuseerimiseks eneseks, sest kesistes valgustingimustes polnud varasemad mudelid D5-ga võrreldes erilised nägijad.

Lõpetuseks ei julgegi suuri sõnu teha, sest Nikon D4s juures sai neid palju pruugitud, Nikoni uuendusvõimsust kartes peab midagi jätma ka Nikon D5s ja Nikon D6 tarbeks, muidu saavad sõnad otsa :). Saan ainult öelda, et minge ja proovige ise, siis veendute, millise meistriteosega Nikon maha on saanud.

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply