Graatsilised kiskjad oma imeilusa sulestikuga jäädvustatud teravalt jahi väga olulisel momendil – see on unistuste foto iga loodusfotograafia huvilise jaoks. Selgub, et seda ei olegi nii raske saavutada. Peab ainult teadma õigeid kohti ja parimaid aegu, mil neid suurepäraseid fotosid jäädvustada.

Jari PELTOMÄKI

Sündinud 1965. aastal. Elukutseline ürgse looduse fotograaf. Elab Liminkas, Soomes. Fotograafiaga seotud üle 35 aasta. Mitmete auhindade võitja – nende hulgas Glanzlichteri auhind ning Wildlife Photographer of the Year ( aasta ürgse looduse fotograafi) tiitel ning mitmete teiste rahvusvaheliste võistluste auhinnad. Alates 2007. aastast on ta olnud Professional Nature Photographers of Finland (Soome professionaalsete loodusfotograafide) esimees, Finnature’i, Soome juhtiva ürgse looduse eskursioonide agentuuri, direktor. Lindude pildistamine on tema kirg ning tema peamiseks huviks on kakulised ja seetõttu tuntakse teda oma riigis kui „kakumeest“.

Jarilt küsitakse pidevalt, et millal on parim aeg öökullide jälgimiseks ja pildistamiseks. Hea aeg nende pildistamiseks on talve teine pool ja varakevad, jaanuarist märtsini. Kuigi, sõltuvalt aastast, saab öökulle edukalt jälgida ka kevadel, suvel ja isegi sügisel. Ürgses looduses ei ole kunagi 100%-list garantiid, aga aeg, mil on näha palju öökulle ja nad on pildistatavad, võib kesta mitu nädalat, vahel isegi mitu kuud!

Mõned öökullid on residendid, nad ei lahku oma territooriumilt terve aasta jooksul. Teised aga liiguvad sügise jooksul päris arvestatavaid vahemaid – nad otsivad kohti, kus uruhiiri jahtida. Kui nad sellise koha leiavad, jäävad nad sinna talvituma ja kui seal on piisavalt toitu kuni kevadeni, siis nad paljunevad samas kohas.

See, mis toimub hiirte populatsioonidega on oluline küsimus, millele mõelda, kui rääkida öökullide jälgimise ja pildistamise võimalikkusest. Kui on piisavalt hiiri, siis öökullid sigivad hästi, kuid jahivad ainult hämariku tundide ajal. Kui hiirte populatsioon väheneb, on öökulle näha palju rohkem ja neid on lihtsam pildistada, eriti talvel! Hiirte populatsioon muutub perioodiliselt aga ka geograafiliselt. Näiteks võib ühel aastal olla väga palju hiiri Lõuna-Soomes, järgmisel aastal aga Kesk-Soomes, ülejärgmisel aga Põhja-Soomes. Seega saame me etteulatuvalt hinnata, kuidas hiirte populatsioon ajas muutub.

Soome kakulised

Headel aastatel pesitseb Soomes kümneid kakuliste liike. Kaheksa neist on laialt levinud Oulu ja Kuusamo kandis: kassikakk, habekakk, händkakk, vöötkakk, Aafrika sooräts ja kõrvukräts, karvasjalg-kakk ja värbkakk. Kõik nad on väga huvitavad, kuid eriti püüavad fotograafide tähelepanu habekakk ja välkkiired vöötkakud.

Mõnedes riikides, kaasa arvatud Soomes, kutsutakse habekakku “Lapimaa kakuliseks”. See on ilus nimi, kuigi mitte väga sobilik. See kakuliste liik on Lapimaal küllaltki haruldane. Veelgi enam, nende peamine pesitsuspaik on Kesk-Soomes alates Põhja-Kareliast kuni Põhja- Pohjanmaani (Oulu piirkond).

Teatud talvedel, eriti jaanuarist märtsini, kui ei ole piisavalt toitu, jahivad habekakud avatud põldudel päevavalguses. Kui uruhiirte populatsioon on suur, jahivad habekakud ainult öösiti (ning sellisel juhul ei ole neid kerge leida). Parim viis leida habekakkude jahtimispiirkondi, on uurida jälgi lumel. Kui kakk jahib hiilivat hiirt , jätab kaku sulestik lumele iseloomuliku “ingli” jälje. Otsides hiiri loodavad kakud oma hiilgava kuulmise peale ning nad suudavad sukelduda poole meetri paksusesse lumme. Kuid siiski, kui lumi on kaetud jääkorraga, on uruhiirte jahtimine habekakkude jaoks keerulisem ja kui neil ei ole piisavalt toitu, saab neid ka päevasel ajal jälgida.

Habekakke võib kergesti leida ja pildistada ka pesitsemise aastaajal (maist juunini). Sellel aastaajal on kakud kõige aktiivsemad eha ajal, pärast päikeseloojangut ja enne koitu.

Vöötkakud on paadunud matkajad – teatud aastatel on nad levinumad Lõuna-Soomes, teistel jälle riigi põhjapoolsemas osas. Novembrist märtsini veedavad vöötkakud aega väikeses piirkonnas ning kevadel hiljem pesitsevad nad seal lähedal (eriti Põhja-Soomes). Neid on kergem pildistada talvel avatud väljal.

Kuidas pildistada jahtivaid kakke?

Niisiis, kui kõik paika jookseb, see tähendab, et hiirte populatsioon on piisavalt suur ja linnud jäävad talvituma, tekib hea võimalus pildistada neid kiskjaid ajal, mil nad jahti peavad. Talv (hilisest jaanuarist kuni varase märtsini) on parim aeg kakuliste pildistamiseks. Igal pool on paks kiht värsket lund ja piisavalt loomulikku valgust, et tabada lindude kiire tegevus.

Sellel ajal istuvad habekakud ja vöötkakud lihtsalt puude otsas ning ei tee justkui midagi. Kui veab, on võimalik näha kakku hiirt püüdmas, kuid loomulikult ei ole teil aega seda pildistada.

Niisiis, mida peaks tegema? Ärge muretsege, nagu igat isendit, on ka kakku võimalik ära petta hea söödaga. Vöötkakud ja habekakud toituvad väikestest närilistest. Õnneks eelistavad koduloomadena peetavad maod sama toitu. Sellel põhjusel on loomapoodide külmkapud täis külmutatud hiiri ja rotte. Tuleb vaid mõelda, et olete ühe väga näljase boamao peremees ja osta palju hiiri.

Kuid sellest ainult ei piisa. Surnud hiir ei hüppa lumel ringi, et kaku tähelepanu võita. Et sööta elavamaks muuta, on vaja õngeritva ja –nööri. Hiired tuleks üles sulatada ja siduda õngenööri külge. Nööri (või selle sõlme) peab kergelt tirima, kui kakk oma saaki haarama hakkab. Nüüd olete te valmis! Loomulikult näeb see kõik naeruväärne välja – suvalisele möödaminejale, kes võib teid kohata metsaserval koos surnud hiirega õngenööri küljes, jääte te pikaks ajaks ekstsentrilise “kalamehena” meelde. Kuid me ei hooli ju möödaminejatest!

Kiirus on kõik

Valige pildistamisks hea taust – tihe metsaserv (kus ei ole maju ega telegraafiposte jne) ja värske lumevaip. Valige asukoht, pange sööt paika ja katke see vähese lumega. Hiire kaugus peaks sõltuma objektiivi fokaalkaugusest, tavaliselt on see 20-30 meetrit. Pärast kaamera paika sättimist, hakake aeglaselt liigutama hiirt lumel. Ärge tõmmake hiirt ühtlaselt, vaid rapsake seda õrnalt. Ning ärge pöörake kakult silmi ära.

Kui kakk lendab puult hiire suunas – tegutsege otsekohe! Mõned sekundid hiljem on kõik möödas – tühi õngenöör on lumel ning kakk koos oma saagiga lendab tagasi. Kas aega on piisavalt, et see hetk tabada, sõltub  reaktsiooni, kaamera ja objektiivi kiirusest.

Kakk “sukeldub” järsult puu otsast lumme maksimum kiirusel ja sellel kiirusel läheneb ta oma saagile. Tegemist on tõepoolest välkkiire linnuga. Ainult kiire objektiiv ja kaamera võimaldavad teil fookuse lukustada linnul ja jälgida seda kuni saagi kättesaamiseni. Seadistage oma kaamera “säriaja prioriteedi” (Shutter Speed Priority) režiimile ning seadistage säriaeg umbes 1/3200 sekundile. ISO tundlikkus peaks olema maksimumi peal, niipalju kui kvaliteet lubab. Pildistamise ajal kohandab kaamera ise automaatselt vastva ava suuruse. Ja kuna te pildistate lindu vastu valget lumist tausta, ärge unustage kasutada särikompensatsiooni +2/3 – 1 EV.

Kui teie kaamera ei ole piisavalt kiire pildistamaks lendavat kakku, pange kinni automaatne teravustamine ning seadistage fookus sööda peale. Kui kakk haarab hiirt, sulgeb ta oma silmad. See on pildilt selgelt näha ja ei näe hea välja, seega valige fookuspunkt sööda ette või taha. Mida kiiremini kaamera pildiseeria pildistab, seda tõenäolisem on, et te saate terava pildi. Te võite pildistada käest või kasutada statiivi, kuidas iganes teile sobib. Peamine on meeles pidada, et kakkude (eriti vöötkakkude) pildistamisel on kõige olulisem kiirus. 

Üha uuesti ja uuesti

Oluline on mitte pettuda, kui esimene kord aia taha läheb. Vöötkakud on peaaegu alati valmis “koostööd” tegema. Nad on aktiivsed päevasel ajal ja püüavad oma saaki väga kiiresti. Pärast mitmete hiirte püüdmist õngenöörilt hakkavad nad taga ajama saaki, mis on vabalt lumele visatud. Lisaks on neil komme toitu, mida kohe süüa ei saa, varuda.  Seetõttu saab ühe ja sama pildistamise jooksul pakkuda kakule mitu hiirt järjest ja püüda pildistada ühe uuesti ja uuesti. Pärast sellist treeningut hakkavad kakud toidul igapäevaselt järel käima ja sama puu otsas istuma. Seega on ainus tõsine probleem, millega te sellisel pildistamisel silmitsi võite seitsa, loomapoe külmutatud hiirte defitsiit.

Eduka kaku fotosessiooni planeerimine ja teostamine üksi on kõike muud kui lihtne. Hea giidi kaasa kutsumine aitab väga palju. Professionaalsed giidid teavad, kus kakud paiknevad, neil on suured hiirevarud külmkappides ja nad on isegi valmis hiirt liigutama samal ajal, kui teie sätite fookust. Sellisel juhul tuleb vaid unistuste pilt teha!

I AM Photographer Festival 2014

Jari PELTOMÄKI uus “Kakkude raamat” ilmub 2014. aasta kevadel. Autor plaanib selle presentatsiooni I AM Photographer 2014 festivali ajaks Tallinnas, kus 4. aprillil peab ta ka loengu pealkirjaga “Soome kakuliste pildistamine”. Jari räägib teile, millal ja kus kakulisi pildistada, miks habekakku peetakse “Soome seksikamaiks linnuliigiks”, samuti paljastab ta oma mõndade piltide saladuse.

Tekst ja fotod: Jari PELTOMÄKI

Foto-Video, www.foto-video.ru