Leedu Suurvürstiriigi varjud

By in
455
Algimantas Aleksandravičiusega on midagi juhtunud – sai viiekümne aastaseks ja muutis oma loomingut tundmatuseni. Olles siiani portreede virtuoosina kuulsust kogunud ja loorbereid lõiganud, tungib ta nüüd sinna, kus on tavaks otsida võimalikult täpset, dokumendiks muutuvat vaadet.See on ala, kus tegutseb nii mõnigi väljapaistev fotokunstnik, kelle seas Algimantas võib näida veidi bravuursena, kuna keeldub otsimast fotosid kultuuripärandi registritele. Aga mida edasi, seda enam veendume, et tema otsingute eesmärgiks on midagi, mida ta ei saanud teha kogumikku „Lietuvos Tūkstantmečio veidas“ („Leedu aastatuhande nägu“) koostades. Väljapaistvaid Leedu inimesi ja nähtusi välja valides kohaldas Algimantas fotode kvaliteedile ülirangeid valikukriteeriume, jättes selle aastatuhande fotograafiaeelsete sajandite kirjeldamise ajaloolastele. Siis tekkiski küsimus: „Mida teha nende sajanditega, kuhu fotograafia ei ulatu ja mis ei ole püüdnud end isegi raamatutes jäädvustada? Kuidas niisugustel tingimustel Aastatuhande Panteoni luua? Ehk tuleks pildistada vähemalt neid kohti, kuhu nende fotograafiavabade sajandite inimesed on puhkama heitnud – kääpaid ja vanu kalmistuid –, kohti, kus veel tänagi võib aimata esiisade varje peituvat – linnamägesid ja vanu kirikuid, veel säilinud puit- ja kivimõisahooneid, vanu elumaju ning vanalinnamüüre?“

Tundub, et Algimantas hakkab mööda meie eakat riiki ringi käima inimesi otsides. Ehk isegi mitte niivõrd inimesi, kuivõrd Leedu nägusid, adudes nägu kui maastikku koos kõigi selle varjude ja pilvedraamadega. Tõsi, mitmelgi puhul ilmuvad siia ka inimesed ja aeg muutub üpris ebaoluliseks, olgu need siis kirikusse kõmpivad naised Barūnais või jalgratastel tuiskavad poisikesed Medininkais. Näib, et nii oleks see võinud olla ka sajandeid tagasi.

Käesoleval näitusel eksponeeritud sarja fotod said alguse Leedu Suurvürstiriigi kõigi aegade kuulsaima poeedi Adam Mickiewiczi noorpõlve jälgede otsinguist. Vaatamata sellele, et tollal ei olnud oma riiki, oli luuletaja jaoks Leedu see isamaa, mille vaated tõusid mälust Navagrudakit ja Svitjazi, teoste „Vėlinės“ ja „Ponas Tadas“ maailma meenutades. Selle maailma otsingud aga annavad tavaliselt vaid viletsaid tulemusi: pärandit ei ole kas üldse säilinud, või on see niivõrd üles löödud, et muutub lausa ebafotogeeniliseks. Lida restaureeritud lossimüürid näevad välja viletsamad kui kitsed Kreva varemetes, nad ei meenuta miskipärast üldsegi Gražinat. Oli ju tema see, võimsa Lida vürsti tütar, kes Mickiewiczi sõnul Navagrudakisse Liutaurasele mehele läks. Võib-olla sellepärast ei leiagi me näituselt standardseid Adam Mickiewiczi pärandiga seotud kohti ja ehk just seetõttu otsib Algimantas teist vaatenurka isegi Lidas. Ka poeetilist Navagrudakit näeb ta varjutatuna, peatub aga seevastu Svitjazi ääres, harva pildistatavas Raitsas, kus Adam Mickiewiczit mäletab 1817. aastal ehitatud Püha Barbora kirik, ja Kortševo külas, kus asub kuulus Filarettide kivi, mille juures kogunesid Adam Mickiewicz, Tomas Zanas ja Ignacy Domeyko. Peatutakse ka filarettide salaseltsi kuulunud Jonas Čečotase isakodus Padaroskases ja Ignacy Domeyko omas Štšiutšinis. Siin alustas ta oma õpinguid, piaristide kolleegiumi hoone aga mäletab ikka veel kuulsaid teadlasi Maciej Dominik Dogielit, Stanislovas Bonifacas Jundzilast ja Angelas Daugirdast. Peatutakse, nagu seda tegi ka Gražina peale seda, kui oli toonud sõjamehed Lietuve (Litouka) järve kaldale, justkui ütleks vesi enam kui säilinud müürid. Ja seda eriti seal, kus müüre enam alles polegi: Radvilate Slutski suursugust tunnistavad veel vaid muuseumides asuvad kuulsad telgedel kootud vööd, linnaplaanid ja -panoraamid, Slutskis endas aga ainuüksi Slutši jõgi. Samuti seal lähedal, Chodkevičiuste ja Sapiegade Ljahavitšõs – ainult Viedzma jõgi. Kadunud on Bresti hiilgus, mida võib imetleda Uputuse-aegsetel rootsi ofortidel. Pärast 1831. aasta ülestõusu hävitati kogu vana Brest impeeriumi piirikindlustust ehitades, aga siiski mäletab see ju ka Adam Mickiewiczi aegu.

Vaid kunstnik Napoleon Orda gravüüridel on säilinud Chodkevičiuste Mažeikava, kuhu satutakse tavaliselt Leedu Suurvürstiriigi fenomeni – Murovankas asuvat vene õigeusu kirikut – otsides. Seda kirikut, nagu ka Synkovitši oma, peetakse gooti ja bütsantsi arhitektuuristiilide sümbioosi meistriteoseks. Napoleon Orda on kujutanud ka Tadeusz Kosciuszko sünnipaika Kosavas. Juba 1857. aastal restaureeris Vandalin Puslovski oma legendaarse kaasmaalase maja, praegu aga võib Kosavas näha nii uuesti üles ehitatud Kosciuszko talu kui ka Puslovskite mõisa. Uuesti on avastatud veel ühe Leedu Suurvürstiriigi kuulsuse – Antanas Tyzenhauzase – sünni- ja matmispaik Žaludokis kummalise, nagu mingi filmi jaoks ehitatud väravaga, mille taga on Valgevene KGBle antud Tšetvertinskite loss.

Leedu Suurvürstiriigi varjudeks on nii Nemiri Iškolde oma vanima provintsis asuva gooti kirikuga, kui ka Kletsk oma dominikaani kirikuga, kus, tundub, et mitte keegi enam ei mäleta kuulsat võitu tatarlaste üle. Veel rohkem leidub Leedu Suurvürstiriigi järelkajasid Kiškade Ljubtšas, Sapiegade Halšanõs ning eriti Ružanais, kus läbi lossikaaristu paistab kirik, mis rootslaste Uputuse ajal Vilniuse piiskopkonna kapiitlit ja Püha Kazimierase säilmeid varjas. Ja veelgi enam tajume Leedu Suurvürstiriigi järelkõlasid Radvilate Miris ja Njasvižis, aga ometi ei kao tunne, et kogu Leedu Suurvürstiriik on vaid nagu vari, mille metafooriks saab Grodno kalmistu. Tõsi see on, et Valgevene on Leedu Suurvürstiriigi pärandi osa, mille me siin, Leedus, sageli unustame. Algimantas aga pildistab samamoodi ka Leedus – Merkinės ja Kernavės, Medininkais, Rokantiškėses ja Siesikais – asuvat Suurvürstiriigi pärandit. Rada Senieji Trakais justnagu mäletaks veel Vytautast ja tema fundatsiooni Pühale Neitsi Mariale Naujieji Trakais, otse enne Žalgirise lahingut; pilt ise aga meenutab graafikateost. Hämusse on uppunud ka Leedu Suurvürstiriigi metropol Vilnius.

Leedu Suurvürstiriik on varjude, aga ka mälu valitseda.

Näitus on avatud Vilniuse Raekojas 29.10-20.11.2010.

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply