Tagasi looduslapseks

By in
884

Peame tõdema, et paljude laste jaoks ei ole loodus just kuigi ahvatlev. Seda ei saa tingimata öelda karvaste loomade poole pealt, küll aga külma, higi ja igavuse kohta, mis vahetu looduselamusega kaasas käivad – elamused, mis puuduvad, vaadates loodust näiteks arvutiekraanilt.

Oma raamatus „Viimane laps metsades: päästes meie lapsi looduse puudusest” tsiteerib Richard Louv suurepäraselt väikest poissi, kes küsimusele kus talle kõige rohkem mängida meeldib, vastas: „Toas, sest seal on pistikupesad.”

Need, kes leiavad, et laste eraldamine emakesest loodusest on halb mõlema jaoks, peaksid hetke järele mõtlema enne, kui kogu süü arvutite ja mängukonsoolidega kaubitsejate õlgadele laotavad.

Mänguekspert Tim Gill arutleb ajakirjas “Ilma hirmuta: kasvades üles riskiteadlikus ühiskonnas,” et üks peamisi põhjuseid, miks virtuaalne maailm lapsi nii väga köidab, on selle pakutavad vabadused, mis reaalses maailmas neile tihtipeale keelatud on.

Lapsi varitsevatest reaalsetest ja kujuteldavatest ohtudest vaevatud Inglismaal on lapsepõlve ajaline kestvus viimaste põlvkondade jooksul drastiliselt vähenenud ning sellega seoses ka võime riske hindama ja juhtima õppida.

Püüdes kaitsta oma lapsi ohtude eest, loome eeldused uue lapsemeelse põlvkonna kasvamiseks, kel puudub paindlikkus ja kogemus saamaks hakkama kõigega, mis elu meie teele asetab. Tean, olen süüdi nagu kõik teised murelikud vanemad.

Usun, et loodusfotograafia loob silla reaalse ja kübermaailma vahel. See   annab võimaluse kasutada ära laste soovi suhelda elektroonilise meedia vahendusel, et saada neid välja loodusesse.

Olen näinud seda toimimas Eestis, kus minu sõber ja kolleeg Jaanus Järva   juhendab teismelistele mõeldud fotokursust., mis annab noortele osalejatele suurepärase põhjuse õues olemiseks. Usun, et paljudel neist võib kaamerasilma  taga tekkida püsiv huvi looduse vastu, vaja on vaid pisut julgustamist ja juhendamist.

Mõnede jaoks võib käimapanevaks jõuks saada esteetiline nauding, kuid enamusel on selleks avastamisrõõm, kollektsioneerimishuvi, võistluslikkus ja millegi haruldase omamise võimalus. Sattudes hasarti kaadri tabamisest ei ole ebamugavus ja igavus enam nii segavad.

Õuesõpe kui meetod iseenesest on määratud läbikukkumisele, kui lapsed ei näe selles ka mingit muud eesmärki peale hariduse saamise.

2007. aastal lõime koos tuntud kunstniku Cat Lee-Marr’iga meediaprojekti „Lapsepõlv looduses”.  See mittetulundusühing sai loodud eesmärgiga  pühenduda visuaalsete ja audiomaterjalide tootmisele lastest ja loodusest.

Harvardi Ülikooli professor Howard Gardner defineerib oma mitmekordse intelligentsuse teoorias: „loodustark” tähendab seda, et eksisteerib vastastikune sundimatu tõmme ja uudishimu looduskeskkonna vastu, mis viib õue ka ilma suunava fotograafiata.

Loodust on lihtne pakkuda neile, kel aju selles suunas juba töötab.  Tähelepanu tuleb pöörata aga palju suuremale lasterühmale. Lisaks projekti enda eesmärkide täitmisele loome ka dokumentatsiooni ja mõistete baasi organisatsioonidele ja üksikisikutele, kes püüavad taasluua sidet laste ja metsiku looduse vahel.

Projekti tähtis sisuline osa on „100 meetodit”. Mõistame, et 100 erineva lapse kaasatõmbamiseks läheb tarvis 100 erinevat meetodit. Kutsume kõiki asjaga seotuid andma oma panust, et panna noorsugu loodusest rõõmu tundma.

Fotograafiahuvi  töötab vanemate laste puhul, nooremate puhul mõjub tavaliselt meelitamine (kakao, jäätis jms.).

Tahame arendada projekti „Lapsepõlv looduses” kodulehekülje esmaseks   portaaliks kõigile, kel huvi vastavate teemade vastu ning soov koguda ja jagada ideid.

Samuti tahame kuulda, millist rolli on loodus mänginud teie lapseplõves ja kuidas on see mõjutanud teie hoiakuid keskkonda täiskasvanueas.

„Lapsepõlv Looduses” on meediaprojekt mitte tegevuskava. Me kogume, esitleme, anname tagasisidet ja teeme kokkuvõtteid. Sellegipoolest suhtun väga positiivselt rolli , mida fotograafia iseenesest võib looduse ja inimtegevuse vahelise sideme taastamisel täita, ja seda nii laste kui täiskasvanute puhul.

Fotograafia kindlasti paelub fotograafi oma objektiga, eriti kui selles nähakse midagi enamat kui lihtsalt  valdkonna ainest. Vahetu side on esimene samm teel millestki hoolimisel ja sellisel tasemel hoolimine areneb isiklikult kogetu põhjal mitte oma huvidest lähtuvate vahendajate emotsionaalse manipulatsiooni kaudu.

Vahetult kogetu annab sinu avalikule teemaesitlusele usutavuse, olgu see siis pildimaterjali või sõnade kaudu. Isikliku kogemuse põhjal saadud teadmised  tõstavad enesehinnangut, eriti lastel.

Keskkonnateadlikkuse murrangulise esilekerkimise perioodil tundub vajadus kajastada meie kuritarvitavat suhtumist emakesse loodusesse mulle olulisem kui kunagi varem ja parim koht seda teha on seal, kus seisame temaga õlg-õla kõrval. Ta pole veel meie suhtes lootust kaotanud.

Niall on International League of Conservation Photographers nimelise ühenduse asutajaliige, projekti „Lapsepõlv Looduses” juht ja umbes 400 000 trükitud sõna autor.

Loe fotograaf Jaanus Järva kommentaari artiklile.

Tõlkis: Inkari Lindve
Allikas:
www.rewildingchildhood.com

54321
(0 votes. Average 0 of 5)
Leave a reply